Kui 1991. a Jekaterinburgi lähistel väljakaevatud säilmed “läbisid” Vene, Suurbritannia, USA ekspertide laborid, paisati maailma info: tegemist on tõepoolest Nikolai II, tema abikaasa, kolme tütre ja nelja kaaskondlasega. Seega tõmmati kriips peale juttudele, et Nikolai II, Aleksandra Fjodorovna, nende kolm tütart pääsesid eluga ja surid hoopis hiljem oma loomulikku surma. Nii on oletus, et nad tapeti 17. juulil 1918 Jekaterinbgurgis, nagu juba 1919-1920. a tuvastas uurija Sokolov, faktiks muutunud.

Need neli aastat, mil olen Tammeti looga tegelnud, on mind hoidnud elevil üks näiliselt kõrvaltegelane – ema Pauline (Paula). Ma ei leia vastust küsimusele, miks tema, see tark, karastunud ärinaine ja kuue inimese ilmaletooja, pööras end ühe poja “usku”. Ja isegi nii, et vanuigi võttis endale selle nime, mille võtnud Heino – Tammet. Sellega nagu jaatanuks mingit oma erilist ühtekuuluvust, mingit vandeseltslaslikkust Heinoga. Pauline ühe poja tütar rääkis mulle: “Heino oli ema armastatuim laps ja sellepärast ei sallinud minu isa oma ema ja laskis kodust jalga. Vihavimm jäigi sisse. Kui ema matused olid, ta ei läinudki.” Kas vimm lahvatas tõesti ainult sellepärast, et ema armastas üht last rohkem kui teisi? Või hoopis sellepärast, et see eriliselt armastatu oli  v õ õ r a s  poeg..?

Võib oleteada, et armastus avaldus ka rahaliselt. Heino Tammetil oli jalgratas, ta kandis häid ülikondi, ostis mootorratta ja sõitis Euroopa-turneele ning mitte nädalaks, vaid mitmeks aastaks. Ja kõike seda ajal, mil maailmas ja tillukeses Eestis valitses majanduskriis, mis nii või teisiti igaühele tunda andis, äriinimestest rääkimata. Pealegi ei leia ma kusagilt ega kuule kelleltki sõnakestki Heino enda sissetulekute kohta.
Tammeti Euroopa-reis on mulle üldse üks suur arusaamatus. Näiteks pea iga päev – ajavahemikus 1931-1933! – saatis ta koju kaardi. Miks teavitab täiskasvanud inimene (peaaegu 30aastane mees!) iga päev emale om juhtumitest, marsruudist? Miks…
Oletame, et 1920ndail aastail tekkis ühel Eestimaa väikelinna noormehel visioon endast kui Venemaa troonipärijast, ehkki on raske arvata, kust võis see tekkida, sest Aleksei pääsemisest oli suhteliselt vähe juttu, Eestimaal eriti. Ent oletame… Ema ju teadis tõde – teadis, kas see on tema poeg või ei. Kui tõelisel pojal tekkis selline visioon, siis tähendab, et ta pidi olema haige, vajama ravi. Ent ta sõidab Lääne-Euroopasse. Reisima. Üksinda! Mootorrattal… Kuidas võisid ema Pauline ja arstid lasta psüühiliselt haigel inimesel sellisele reisile sõita? Mis muide lõppes 0.K. Nüüd oletagem, et poja rollis oli Venemaa troonipärija Aleksei… Ja ma mõistan ema Paulinet.

Kui ma siin Eestimaal palusin võimalust silmitseda Heino Tammeti sugulaste valduses olevaid fotosid, märkasin, et nende hulgas puuduvad tema poisikesepõlve pildid. Teiste laste omad on olemas. Kuidas ma saan uskuda, et palavalt armastatud poega lapsena ei pildistatudki? Kohe kuidagi ei saa… Tähendab, need pildid on ära võetud. Kas sellepärast, et ei oleks võimalik võrrelda Veermannide peres sündinud ja Romanovite peres sündinud poisslast?

Heino Tammeti Saksamaalt koju läkitatud kaardid võimaldavad kuupäevalise täpsusega jälgida teekonda. Pinnapealselgi vaatlemisel näed, et ta põikab sinna, kust pärit Vene keisrinna – Aleksei ema; siis võtab kursi sinna, kus noil aegadel elas end Anastassiana esitlev Anna Anderson… Mis põhjusel uurib üks Eestimaa väikelinnakese noormes välja Vene keisri tütrena end esitleva naise elukoha ja sõidab sinna? (Hiljem on Tammet avalikustanud, et ta nägi Anna Andersoni, kuid ei astunud temaga keskustellu, sest talle oli kohe selge, et see naine ei ole Anastassia…)

…

Lõpetuseks – november, 2007:

Kui 1991. aastal leiti Jekaterinburgi lähistel säilmed, teatas Boriss Jeltsin, et keisripere maetakse pidulikult Vene keisrite matmispaika Peterburi Peeter-Pauli katedraali ja avalikult anti mõista, et see toimub kuninganna Elizabeth II visiidi ajal Venemaal – ikkagi sugulased! Ent järsku vaibus see jutt…
Matus toimus alles 1998. aastal – miks? Ja miks ei olnud tseremoonial patriarhi? Kuningannast rääkimata. Kas nad kahtlesid säilmete õigsuses? Õige varsti pärast säilmete tuvastamist Suurbritannias Vene teadlase osavõtul, hakkasid ilmuma avalikkuse ette kahtlused, mida päädis Jaapani teadlase väide: Nikolai II nime all maetu ei ole Nikolai II…
Niisiis: 1998. aastal oldi samas segaduses-teadmatuses kui 1918. aastal. Kui 2007. aastal leiti “puuduolevad” säilmed, mis leidjate arvates kuuluvad troonipärijale ja ühele suurvürstitaridest,  suhtuti sellesse juba selge umbusuga. Hämmastust lisas seegi, et tuvastamisse ei haaratud nn peaspetsialisti – Vene teadlast, kes oli üks peaosaline Suurbritannias tehtud uuringuis.

Ernst Veermanni – Heino Tammeti materjalid. Arvan, et loen need uuesti läbi – värskendan mälu… Pealegi, Tammeti leselt sain taas kirja, milles väljendus tema ärrituvus seoses “uute” säilmete leidmisega. Ma mõistan teda: juba ammu andis ta Tammeti hambad DNA-analüüsiks USA teadlastele ja tollele Vene teadlasele, kes  Peterburi maetud säilmed keisripere omaks oli tunnistanud, ning ta  ei ole neilt saanud ametlikku vastust, ka eitavat. Siit intrigeeriv küsimus: kus on Veermann-Tammeti hambad täna…