Artiklid
VERSIOON – Venemaa troonipärija elas Eestis, valdas eesti keelt, kandis eesti nime
Pärnu Postimees
13 osa (ilmus laupäeviti): algus 8. veebruar, lõpp 3. mai 1997
Sissejuhatavat – november, 2007:
90ndate algul „komistasin“ teemale, mis mind haaras oma erakordsusega: mees, kes oli elanud Eestis, vallanud eesti keelt ja kandnud eesti nime, esitles end kui keiser Nikolai II poega – troonipärijat Alekseid.
Oi aegu…
Pärast Feliks Zigeli loengut Toominga 8 maja ees – joonistus ja kiri majaseinal on pärit David Samoilovilt Viktor Perelõgini tehtud fotole.
Helle Tamme raamat Eldar Rjazanovist näitab aega inimeses ja inimest ajas
Ilmus Pärnu Postimehes 13. novembril 2007
Nii kirjutava kui raadioajakirjanikuna tuntud Helle Tamm, kelle sulest on varem ilmunud mitme Eesti näitleja, nagu Ülle Ulla, Inge Põderi ja Ita Everi, kuid ka Larissa Lužina ja Vija Artmane biograafia, on valmis saanud mahuka raamatu Vene režissöörist, stsenaristist, dramaturgist ja näitlejast Eldar Rjazanovist.
Pisut läbikirjutatud teemast
Ilmus Pärnu Postimehes 13. novembril 2007
Venemaa Keisririigi viimase keisri pere saatus – suurvürstitar Olga
Katkendeid käsikirjast
* * *
Jekaterinburgis, Ipatjevi majas toimunud sündmusest 1918. aasta juulis ei möödunud nädalatki, kui hakkasid levima jutud keisri pereliikmete ellujäämisest. Ja ei möödunud aastatki, kui ilmusid rahva sekka ka esimesed ellujääjad.
Ajaliselt esimene oli Aleksei Putsjato – terane ning teadmiste ja käitumise põhjal intelligentsest kodust pärit teismeline, kes sel segasel sõjaajal seikles Altai-mail. 13. septembril saadeti tema kui troonipärija Aleksei Nikolajevitši telegramm tollal Venemaa kõrgemaks valitsejaks peetud admiral Koltšakile. Telegramm oli teel kaua aega – kohalikud võimurid kartsid end häbistada ülemuste ees ja asusid uurima, kas pole tegemist hullumeelsega. Koltšak ei hinnanud seda tavatut teadet naljaks ja käskis sõidutada poisi Omskisse, kus kõikvõimalikes variantides jutud troonipärija pääsemisest olid juba jõudnud muutuda kõneaineks number üks. Putsjato perekonnanime kandvat Alekseid võeti jaamas vastu nagu troonipärijale kohane: triksis-traksis auvahtkond ja sõjaväeorkester mängimas Venemaa Keisririigi hümni „Боже, Царя храни!”… Troonipärijat ootas kallis korter kesklinnas ja kohalik rikkurkond, kes – igaks juhuks! – ei soovinud näida ihnurina. Noorukil ei vedanud vaid ühes: sel ajal viibis Omskis Nikolai II laste prantsuse keele õpetaja Pierre Gilliard ja ta kaasati troonipärija tuvastamiskatsetesse. Meenutagem, et Gilliard oli üks neist vähestest, kes ei jätnud keisriperet ja järgnes neile vabatahtlikult ka nende viimasesse kinnipidamispaika Jekaterinburgi, kus nad siiski lahutati. Omskis nägi auväärne pedagoog enda ees oma õpilasest Alekseist suuremat ja tugevamat, umbes 15. või 16. aastast poissi. Kui ta esitas troonipretendendile prantsus- ja venekeelseid küsimusi, keeldus too vastamast ja teatas, et räägib ainult admiraliga. See kohtumine jäi ära – ilmselt mõistis poiss oma etteaste läbikukkumist ja tunnistas, et on isehakanu.
Oli aasta 1919.
Mister Phenomenist ja raamatu saamisloost
Ilmus Pärnu Postimehes 13. novembril 2007
Tavaliselt on filmirežissöörid – ka väga kuulsad! – vaatajaile nägupidi tundmatud või parimal juhul vähetuntud. Rjazanov on tuntud. Ja kohe väga.Loe veel