Venemaa Keisririigi viimase keisri pere saatus – suurvürstitar Olga

Katkendeid käsikirjast

*     *     *

Jekaterinburgis, Ipatjevi majas toimunud sündmusest 1918. aasta juulis ei möödunud nädalatki, kui hakkasid levima jutud keisri pereliikmete ellujäämisest. Ja ei möödunud aastatki, kui ilmusid rahva sekka ka esimesed ellujääjad.
Ajaliselt esimene oli Aleksei Putsjato – terane ning teadmiste ja käitumise põhjal intelligentsest kodust pärit teismeline, kes sel segasel sõjaajal seikles Altai-mail. 13. septembril saadeti tema kui troonipärija Aleksei Nikolajevitši telegramm tollal Venemaa kõrgemaks valitsejaks peetud admiral Koltšakile. Telegramm oli teel kaua aega – kohalikud võimurid kartsid end häbistada ülemuste ees ja asusid uurima, kas pole tegemist hullumeelsega. Koltšak ei hinnanud seda tavatut teadet naljaks ja käskis sõidutada poisi Omskisse, kus kõikvõimalikes variantides jutud troonipärija pääsemisest olid juba jõudnud muutuda kõneaineks number üks. Putsjato perekonnanime kandvat Alekseid võeti jaamas vastu nagu troonipärijale kohane: triksis-traksis auvahtkond ja sõjaväeorkester mängimas Venemaa Keisririigi hümni „Боже, Царя храни!”… Troonipärijat ootas kallis korter kesklinnas ja kohalik rikkurkond, kes – igaks juhuks! – ei soovinud näida ihnurina. Noorukil ei vedanud vaid ühes: sel ajal viibis Omskis Nikolai II laste prantsuse keele õpetaja Pierre Gilliard ja ta kaasati troonipärija tuvastamiskatsetesse. Meenutagem, et Gilliard oli üks neist vähestest, kes ei jätnud keisriperet ja järgnes neile vabatahtlikult ka nende viimasesse kinnipidamispaika Jekaterinburgi, kus nad siiski lahutati. Omskis nägi auväärne pedagoog enda ees oma õpilasest Alekseist suuremat ja tugevamat, umbes 15. või 16. aastast poissi. Kui ta esitas troonipretendendile prantsus- ja venekeelseid küsimusi, keeldus too vastamast ja teatas, et räägib ainult admiraliga. See kohtumine jäi ära – ilmselt mõistis poiss oma etteaste läbikukkumist ja tunnistas, et on isehakanu.
Oli aasta 1919.

Loe veel