Artiklid

Venemaa Keisririigi viimase keisri pere saatus – suurvürstitar Olga

Katkendeid käsikirjast

* * *

Jekaterinburgis, Ipatjevi majas toimunud sündmusest 1918. aasta juulis ei möödunud nädalatki, kui hakkasid levima jutud keisri pereliikmete ellujäämisest. Ja ei möödunud aastatki, kui ilmusid rahva sekka ka esimesed ellujääjad.
Ajaliselt esimene oli Aleksei Putsjato – terane ning teadmiste ja käitumise põhjal intelligentsest kodust pärit teismeline, kes sel segasel sõjaajal seikles Altai-mail. 13. septembril saadeti tema kui troonipärija Aleksei Nikolajevitši telegramm tollal Venemaa kõrgemaks valitsejaks peetud admiral Koltšakile. Telegramm oli teel kaua aega – kohalikud võimurid kartsid end häbistada ülemuste ees ja asusid uurima, kas pole tegemist hullumeelsega. Koltšak ei hinnanud seda tavatut teadet naljaks ja käskis sõidutada poisi Omskisse, kus kõikvõimalikes variantides jutud troonipärija pääsemisest olid juba jõudnud muutuda kõneaineks number üks. Putsjato perekonnanime kandvat Alekseid võeti jaamas vastu nagu troonipärijale kohane: triksis-traksis auvahtkond ja sõjaväeorkester mängimas Venemaa Keisririigi hümni „Боже, Царя храни!”… Troonipärijat ootas kallis korter kesklinnas ja kohalik rikkurkond, kes – igaks juhuks! – ei soovinud näida ihnurina. Noorukil ei vedanud vaid ühes: sel ajal viibis Omskis Nikolai II laste prantsuse keele õpetaja Pierre Gilliard ja ta kaasati troonipärija tuvastamiskatsetesse. Meenutagem, et Gilliard oli üks neist vähestest, kes ei jätnud keisriperet ja järgnes neile vabatahtlikult ka nende viimasesse kinnipidamispaika Jekaterinburgi, kus nad siiski lahutati. Omskis nägi auväärne pedagoog enda ees oma õpilasest Alekseist suuremat ja tugevamat, umbes 15. või 16. aastast poissi. Kui ta esitas troonipretendendile prantsus- ja venekeelseid küsimusi, keeldus too vastamast ja teatas, et räägib ainult admiraliga. See kohtumine jäi ära – ilmselt mõistis poiss oma etteaste läbikukkumist ja tunnistas, et on isehakanu.
Oli aasta 1919.

* * *

Mõni kuu hiljem teatati taas Alekseist, sedapuhku Poolas. Ja sealsamas ilmus välja ka suurvürstitar Olga Nikolajevna. Varsti enam ei teadnudki, kuhu ilmakaarde uudishimulik kõrv keerata: Nikolai II lapsed andsid oma olemasolust märku Venemaal, Leedus, Saksamaal, Prantsusmaal, Ameerika mandrilgi…
Nikolai II õe, 1960. aastal Kanadas surnud suurvürstinna Olga Aleksandrovna mälestusteraamatus „The last Grand Duchess” on värvikaid episoode vale-vennalastest, kes soovisid end talle näidata: oli Illinoisi osariigi väikelinnas ilusalongi Anastasia omanik Anastassia; oli teinegi Anastassia – naine, kelle tõeline nimi jäi selgusetuks, ehkki ta oli sedavõrd agressiivne, et isegi haiglasse, kus lebas raskesti haige suurvürstinna, suutis end sisse šmugeldada. Varem, sealsamas Kanadas, õnnestus suurvürstinna majja siseneda prantsuse keelt kõneleval mehikesel, kes väitis end olevat troonipärija Aleksei – õnneliku juhuse läbi Jekaterinburgi põrgust eluga pääsenu ja Prantsuse ohvitseri poolt lapsendatu. Aga et mehe näitlemisoskused olid napid ja närvid ei pidanud võetud rolli pingele vastu, tunnistas ta õige pea, et on New Yorgis nõusid pesev prantslane.
Suurvürstinna Olga Aleksandrovna ja tema usaldusisik – usutleja ja mälestuste kirjapanija Ian Vorres, pidid üle elama isegi sellise iselaadse üllatuse: Montevideos postitatud hispaaniakeelne kiri tegi teatavaks, et tema, st Kanadas elav Olga Aleksandrovna, on vale-suurvürstinna – tõeline suurvürstinna on hoopis selle kirja saatja…
Läbi aegade ja üle ilma on avalikkusele end esitlenud – või teda esitlenud teised! – kui troonipärijat Aleksei Nikolajevitši 81 isikut; suurvürstitar Olga Nikolajevnaid on olnud 28, suurvürstitar Tatjana Nikolajevnaid 33, suurvürstitar Maria Nikolajevnaid 53 ja suurvürstitar Anastassia Nikolajevnaid 33. Kokku 228 hinge. Küllap on see arv suuremgi – igast end keisrilapsena tutvustanust/tutvustatust pole ju meedia staari teinud. Minulgi on üht-teist lisada…

Ei pea olema selgeltnägija, vaimude kõnetaja või kaartidelt ennustaja, et kinnitada paljude pretendentide pääsemisloo valelikkust. Ometi ei saa neid elulugusid kõrvale heita, öeldes üleolevalt, et kõik need on hullude, raha- ja/või kuulsusejahtijate väljamõeldised ja ei muud. Seda saaks öelda vaid ühel juhul: kui oleks absoluutselt kindel, et kogu pere tapeti – mitte keegi ei pääsenud põgenema tol 1918. aastal. Praegu neid sissejuhatavaid ridu kirjutades on kalendrikaanel juba aasta 2013 veebruar ning siiani ei ole Moskva ja kogu Venemaa patriarhaat tunnistanud kõiki leitud luid keisriperele kuuluvaiks ega ole valitsus avaldanud teadet 2007. aastal leitud ning hiljem Mariaks ja Alekseiks tunnistatud säilmete matmisest.
Ja edasi. Suur osa pretendentide elulugudest on haaravad ka sellepärast, et enamus end keisrilapseks kuulutanuist ei tegutsenud ju üksi – nende ümber oli – ja on! – haruldane galerii neid kui keisripere liikmeid aktsepteerivaid persoone.
Allpool esitatud nimistusse olen valinud need pretendendid, kes on mulle enim huvi pakkunud või kelle looga olen ise lähemalt seotud.
/ — /

Suurvürstitar Olga – vanim tütar

Keisripere esiklaps sündis 1895. aasta 15. (vana kalendri järgi 3.) novembril; pärast 1900. aastat hakati sünnipäeva pühitsema 16. novembril. Rõõmustati tütrekese üle, kuid hinges oli oodatud poega – troonipärijat…

Nimetu pagulanna ja Aleksandra Võssotska

… 1921. aastal sisenes Milanos Buenos Airesi korso ühte mitte just esinduslikku hotelli kolm ilmselget pagulast – mees, naine ja laps, kes näisid perekonnana. Kuna kõik numbritoad olid kinni, palus hotelliomanik tuttavat peret mahutada varjuvajajad oma katuse alla. Üüri üle kauplemisel selgus, et tegemist on Venemaalt põgenenutega ja hotelli jääks elama üksnes naine, kes aga ei valda itaalia keelt. Veidi hiljem ilmnes, et see heledapäine, sale, pikemat kasvu pagulanna kõneleb ladusalt vene, inglise ja prantsuse keeles ning tal on võrdlemisi head teadmised saksa ja hispaania keeles. Olles kodus nii paljudes keeltes, oli ta imestusväärselt kidakeelne. Naabrite uudishimu pidi rahuldama jutt, et ta oli Venemaal enamlaste vang ja pääsenud tänu sõjavangi langenud Austria ohvitserile, kellega ta pärast Rumeenia piiri ületamist soostus abielluma.
Naise keelteoskus, kõrgklassile omane käitumismaneer, väärikas ja sõbralik lahkus sundis pererahva nagu milleski kahtlema ja heitma pilku tema sahtlisse – seal olid fotod Vene keiserlikust perest. Märgati sedagi, et daam kandis endaga kaasas Inglise ajalehest väljalõigatud pilti Venemaa Keisririigi troonipärijast Alekseist…
Ühel päeval, vajadusest uuendada tänava- ja õhtukleiti, läks ta elukoha läheduses Plinio tänavas asuvasse värvimistöökotta. Selle omanik oli prantslanna, kes oli palju reisinud ja pikemat aega ka Peterburis töötanud ning seda ka keisripalee läheduses, mistõttu tal paaril korral õnnestus kõrgeaulist peret lähemaltki seirata. Kui nüüd too daam värvimistöökotta sisenes, ei suutnud prantslanna üllatushüüet tagasi hoida. Ka märkas ta armi kliendi kaelal. Kui ta huvitus, millest arm, kohkus daam – „Ärge küsige minult. Seda ei või ma öelda kellelegi! Keegi ei aima, kui palju hirmsat olen ma pidanud läbi elama! Kõik näevad, et kannan leina. Mu vend, õed ja vanemad on langenud enamlaste mõrtsukatöö ohvriks!” Venelanna näitas jalaarmi ja lisas, et tal on arm seljalgi.
Kui daam tuli kleitidele järele, avas värvimistöökoja omanik sõnagi lausumata ühe ingliskeelse ajakirja, milles avaldatud Nikolai II perepilt ja pani sõrme suurvürstitar Olga kujutisele. Klient minestas… Kui ta toibus, ütles prantslanna: „Ma olen teid näinud noore tütarlapsena, keiserlik kõrgus! Ja nii pea, kui nägin teid nüüd, tundsin ma kohe teid ära! See suurvürstinna siin pildil olete teie ise! Mul on au kõnelda tema majesteedi tsaar Nikolai Teise vanema tütrega.” Nende sõnade juures tahtis ta suudelda Olga Nikolajevnaks arvatu kätt. Daam ei kinnitanud ega eitanud kuuldut, üksnes naeratas melanhoolselt.
Sellega lugu lõpebki – salapärane naine kadus Milanost ja keegi ei kinnitanud, et oleks teda näinud pärast 1921. aastat.
… 1924. aastal ilmus Pariisi daam, kes koheselt põhjustas üleüldist elevust igas kodanikekihis ja seda sarnasuse tõttu suurvürstitar Olga Nikolajevnaga. Ka see daam ei kinnitanud ega eitanud linnas räägitavat. Ta esitles end kui komtess Aleksandra Võssotskat – Austria-Ungari sõjaväelase, rahvuselt poolaka abikaasat. Võssotskaks nimetanu asus elama koos vana abielupaariga, kes tema jutu järgi olevat teda aidanud punasest Venest põgenemisel. Nüüd olevat tema ainsaks varanduseks väärtuslik pärlikee – ainus asi, mis õnnestunud põgenemisel kaasa haarata.
/—/
Selline, ümberjutustatult ja lühendatult esitatud lugu „Kas ka tsaaritütar Olga elus?” ilmus 1929. aastal Eestimaa ajalehes. Sarnased lood ilmusid mujalgi – Euroopas ja Ameerikas.
/—/
Eespool esitatud küsimärgilises kirjutises „Kas ka tsaaritütar Olga elus?” on üritatud leida vastust, miks analoogsed oletused üldse tekivad. Selles loos arvati nii: „Viirastused, mida heameelega tahaks näha Vene igatsusest täitunud rahvaaju, püüavad tugevalt esile tungides leida omale reaalsust inimestes, kes võtavad oma peale ülesande petta rahvast sel kombel, et ta jääks rahule, leides jälle iseennast.”
Kas ainult? Seda on huvitav jälgida.

Marga Boodts

Sellenimeline daam ei minestanud ehmatusest, kui tema päritolust huvituti, ent ta vastas vähestele ja napisõnaliselt, suutes niiviisi hoiduda kõrvale klatšikirjandusest ja isiku kindlakstegijatest. Sellele vaatamata sosistati, et Itaalias Marga Boodtsi nime taha varjunu on Vene suurvürstitar Olga Nikolajevna.

Suurvürstitar Olga

Marga Boodts

Marga Boodts? Kas eesnimi Marga loodi Olga enda ja õe Maria nimest… Või oli see siiski pärit sünnitunnistuselt? Saksamaal seisis tema passi nimereal Maria Bötticher ja kord on olnud ta perekonnanimeks Weiss. Boodtsiks saamisloo kõige sagedasem selgitus on selline: ta abiellus 1926. aastal Berliinis Karl Boodtsiga ega loobunud mehe perekonnanimest pärast lahutustki.
Millised olid selle mitmenimelise naise kui suurvürstitar Olga ellujäämis-legendid? Üks neist…
… Tol õudsel juuliööl 1918 päästis teda keisrile ustav sõjaväelane Dimitri, kelle perekonnanime ta ei soovinud avaldada. Päästmisaktsioon kujunes selliseks: tapatalgu ajal Olga ei surnud, seda märkas Dimitri ja et Olga ei reedaks iseend, andis mees talle hoobi pähe ning toimetas ohutusse kohta. Edasine põgenemistee igatsetud Saksamaale läks üle Siberi ja Hiina ohtlike avaruste. Euroopasse jõudnuna asus suurvürstitar abi otsima ja tal oli, kellelt otsida: ennekõike muidugi Euroopas elavatelt sugulastelt, sealhulgas ka kuninglikelt, kuninganna Victoria arvukatelt järeltulijatelt, aga ka punasest Venest põgenenud sugulastelt ja keisrile ustavatelt sõjaväelastelt. Teda tunnistas omaks kuninganna Victoria vanim lapselaps, sünnilt Olga Nikolajevna vanaema õepoeg, kuid nüüd Hollandis varjuv Saksa ekskeiser ja Preisi ekskuningas Wilhelm II, kes kõhklematult hakkas kandma tema elamiskulusid ja andis ta oma tuttava proua hoole alla. Räägitakse, et Wilhelmilt laekus 80 000 kuldrubla. Oli see summa selline või mitte, aga Wilhelm kindlustas Olgale majandusliku sõltumatuse. Nii mõnigi kahtlase daami käekäigu uurija julges kirjutada, et teda kui suurvürstitari rahastas isegi paavst Pius XII, mitmest vähemtähtsast printsist, vürstist või hertsogist kõnelemata. Ilmselt ei olnud need summad väiksed: Marga Boodtsi nimeline tundmatu elanud lausa luksuslikult, 1939. aastal aga seadnud end sisse Põhja-Itaaliasse Menaggiosse kauni Como järve äärde ja see ütleb palju – ega asjata armastata korrata, et aadressid annavad pildi rahakoti suurusest, muidugi ka väiksusest. Romanovite dünastia ühe hukutaja ja Esimese maailmasõja ühe põhjustaja Wilhelm II surm 1941. aastal ning kogu Euroopat hävitav Teine maailmasõda kahandasid sellegi daami sissetulekuid – hiljem läks liikvele jutt, et keiser Nikolai II vanemaks tütreks kuulutatu vaesus. Kuid teada on ka, et Nikolai II ristipoeg, Oldenburgi suurhertsog Nikolaus toetas Marga Boodtsi oma surmani 1970. aastal.
1957. aasta septembris sõitis Menaggiosse Preisi prints Sigismund – suurvürstitar Olga emapoolse tädi Irene ja Wilhelm II venna Heinrichi poeg, et isiklikult kohtuda salapärase Marga Boodtsiga. On tähelepanuväärne, et see tal õnnestus – naine oli olnud väga valiv suhtlushimuliste suhtes. Lahkudes oli prints veendunud, et Marga Boodts on tema suurvürstitarist sugulane Olga. Ta deklareeris seda ka 1958. aasta jaanuaris Saksamaa saatkonnas Costa Ricas. Ja see ei jäänud ainsaks ülestunnistuseks. Näiteks, 1974. aastal oma kodus Puntarenases (Costa Rica), kus ta põhjendas kinnismõtet Marga Boodtsist kui suurvürstitarist nii: me rääkisime sellest, mida võisime teada vaid meie kaks. Prints Sigismund tutvustas Marga Boodtsi kui suurvürstitar Olgat ka teistele oma ringkonna inimestele, kuid tema õhinat jagasid vaid üksikud.
Pole huvituseta, et 1957. aastal kohtus prints Sigismund ka Anna Andersoniga, kes esines Olga noorema õe Anastassiana, ja pärast kohtumist ta ei kahelnud Anna kui Anastassia ehtsuses.
/ — /
Kui sensatsioonilise ja selles mõttes, et keisripere kõigi liikmete tapmist kahtluse alla seadnud raamatu „The File on the Tsar” (1976) autorid – BBC TV tuntud tegijad Anthony Summers ja Tom Mangold, külastasid Marga Boodtsi 1975. aastal, keeldus naine oma elust jutustamast. Autorid olid sunnitud tunnistama: kohtumise käigus ei kerkinud pinnale mitte midagi sellist, mis toetanuks arvamust, et tegemist on suurvürstitar Olga Nikolajevnaga või kellegagi Romanovite suguvõsast.
Pisut lisateavet pakkus huvitundjaile 2002. aastal Venemaa ajalehes Совершенно секретно ilmunud kirjutis Olga õest Mariast pealkirja all „Не просто Мария. Новая версия судьбы дочери последнего русского царя”. Selles täpsustas ajakirjanik Taissia Beloussova versiooni, mille kohaselt ekskeiser Nikolai II pere naissoost liikmeid ei tapetud Jekaterinburgis Ipatjevi majas. Kordan siinkohal sellest kirjutisest olulisemat seoses suurvürstitar Olgaga: 19. juulil 1918 viidi naispere Permi, kus nad lahutati – Olga jäeti kokku ema Aleksandra Fjodorovnaga ja õe Tatjanaga; 6. oktoobril toimetati nad Moskvasse; 1921. aastast elasid nad põgenikena Lvivis, kus ekskeisrinnale oli leitud varjupaik kloostris. 1937. aastal kohtus kolmik Lvivi saabunud Mariaga. Paar aastat enne Teise maailmasõja algust õnnestus Olgal Marga Boodtsi nime all sõita Rumeeniasse ja sealt edasi Itaaliasse Rooma jõudnud õe Maria juurde. Püsielupaiga leidis Olga Como järve lähedases väikelinnas Menaggios ja artiklist nähtub, et teda aitasid materiaalselt tema Saksa sugulased. Kas ka Wilhelm II, seda ei märgita. Küll aga kinnitatakse Olga ja Maria kohtumist paavst Pius XII-ga ja tema korraldusel valmisseatud rahaümbriku olemasolu.
Совершенно секретно andmeil suri Marga Boodts 1970ndate aastate alguses. Üritades täpsustada surma üksikasju, avastasin, et ta suri 24. oktoobril 81. eluaastal kopsupõletikku. Tema näopildiga hauakivil oli kirjutatud
DEM ANDENKEN
OLGA NICOLAIEWNA
1895 1976
ALTESTE TOCHTER DES ZAR NICOLAUS II VON RUSSLAND

Miks oli kirjutatud? Kuna polnud neid, kes maksnuks hauaplatsi kasutamise eest – kivi hävis. Ühe teate kohaselt renoveeriti kalmistu kommunaalosa, kus asus ka Marga / Olga kalm, ja säilmed tõsteti ümber kalmistu sellesse ossa, kus üheskoos puhkavad kõik need, kellel polnud hauaplatsi eest hooldajaid; teise teate kohaselt on Marga põrm nüüd kindlas ja hoolitsetud rahulas.
Mulle naeratas õnn – õnn, mis ükskõik millist teemat uuriva entusiasti juurde aeg-ajalt ikka juhtub. Põhjuseks sai asjaolu, et ma – erinevalt paljudest ja eelkõige välismaa asjasthuvitatuist – jälgin teraselt ka Venemaal avaldatavat ja suhtlen sealsete teema-kaaslastega. Nii sattusingi Marga Boodtsi otsimistuhinas Venemaa ühe fotoklubi kodulehele ja seal – oh rõõmu! – oli neliteist pilti Boodtsi kunagisest majast ja hauakivist ning hauaplatsi oma elupäevade lõpuni korras hoidnud keraamikutest Enea Danielist & Francesca Nogara Danielist (fotol). Pildistajaks oli märgitud Vladimir Sõtšjov (Sichov). Selgus, et tegemist on nimeka ja eelkõige foto-dokumentalistiga, kes 1979. aastal lahkus Nõukogude Liidust Prantsusmaale. /—/ Kontakteerumine Vladimir Sõtšjoviga aga osutus pärast mõningaid otsimiskäike ladusaks ja nüüd võin tema loal avaldada foto Marga Boodtsi ehk oletatava suurvürstitar Olga hauakivist, mis seisis sealsel kalmistul 1995. aastani.

Miks siiski tõsteti Marga Boodtsi säilmed 1995. aastal ümber?
Kui Marga Boodtsi kui suurvürstitar Olga haud jäi hoolduseta, siis 1995. aastal pidigi juhtuma see, mis juhtus kalmistu kommunaalosa hooldamata haudadega. Ent midagi on selles haua-loos siiski kummalist… Jääb mõistmatuks, miks Euroopas elavad Romanovid ja ennekõike need, kes pidasid juttu keisripere mahalaskmisest 1918. aastal antud hetke poliitilistest vajadustest lähtuvaks väljamõeldiseks, ei leidnud mingitki võimalust suurvürstitar Olga Nikolajevna, alias Marga Boodtsi hauaplatsi ja selle korrashoiu eest tasumiseks ega vaevunud vastavalt ametkonnalt taotlema luukillukestki isiku edaspidiseks tuvastamiseks, rääkimata mõne kihara säilitamisest. Aga kes teab, tegelikkus võib ju olla siinkirjeldatust täiesti erinev – salastatuseloor on ikkagi väga tihe…
Usutava selguseni aitas jõuda innukalt fotograafiat harrastav ja Romanovite pääsemisvariantidest huvituv David Kutaliya – taas õnnelik leid! Ja nimelt: jutud, et Marga Boodts kui Vene suurvürstitar Olga maeti ümber ühishauda, ei vasta tegelikkusele. David Kutaliya, reisides Itaalias, kohtus nendegagi, kes olnud Boodtsi usaldusalused ning pärast seda julgeb ta öelda, et Marga Boodts on maetud aastakümneid talle lähedase sinjoora Airoldi pere hauaplatsile sealsamas Como järve ääres. Kes oli too sinjoora? Tungimata tema ja Marga Boodtsi nime kandva naisterahva isikliku elu piiridesse, nimetagem teda lihtsalt seltsidaamiks. Tänu David Kutaliya vastutulelikkusele, on siinkohal võimalik avaldada foto sellestki hauaplatsist, kus nüüd puhkab Nikolai II oletatav tütar.

Airoldi hauaplats

Kuid! – kui Marga Boodts ei olnud Vene suurvürstitar Olga Nikolajevna – nagu surmkindlalt kinnitavad väga paljud –, siis kes ta oli?
Marga Boodtsi nime all end esitlenud naine olevat sündinud 18. veebruaril 1895 Hollandi linnas Utrechtis, tal olevat olnud nooruspäevil sekeldusi politsei ja kohtuga ning pettuse pärast süüdi mõistetuna sunnitud ta riigist lahkuma. Kohtuprotsessil olevat ta kinnitanud, et pärineb Poola väikeaadelkonnast.
Olevat – ja mitte on ega oli…
/ — /
Miks ma olen pööranud Marga Boodtsi nimelisele isikule nii palju tähelepanu? Sellepärast, et ta on olnud üks neist vähestest pretendentidest, kelle eluloo erinevate versioonidega tutvudes ei tekkinud mul kõigutamatut veendumust temast kui Vale-Olgast.
Olga-teema oli hakanud mind köitma 1980ndate keskel – Gorbatšov juba tegutses ja elu oli väljumas senistest piiridest –, mil üks minu Romanovite huvist teadev inimene saatis mõned koopiad 1983. aasta novembris välis-ajalehtedes ilmunud pommloost.
Nende sisu on enam-vähem sarnane: Vatikani ajaloo kõige võimsamaks naiseks tunnistatud, raudseks leediks ja paavstinnaks nimetatud nunna, neli aastakümmend (1917–1958) nuntsius Eugenio Pacelli, hilisema paavst Pius XII sõbra, sekretäri ja väikeriigi elu-olu peakorraldaja Pascalina/Pasqualina Lehnerti avaldus 1983. aasta märtsis. Mõistes, et maine teekond on lõppemas, otsustas ta avaldada saladuse – võib oletada, et ühe paljudest, mida ta tegelikult teadis. See puudutab suurvürstitar Olgat ja tema õde Mariat ning on esitatud Peruu munga Fernando Lamas Pereyra de Castro vahendusel.
/ — /
Lühidalt: kui madre Pascalina pärast audientsi paavstilt küsis, kas külalised on tõesti Vene suurvürstitarid Olga ja Maria, vastas Püha Isa: jah,tõesti, nad on, kuid see peab jääma saladuseks.
1983. aasta märtsis avaldatud saladus pidi madre Pascalina tahtekohaselt jõudma avalikkuse ette pärast tema surma – Pascalina/Pasqualina Lehnert suri sama aasta13. novembril. Ja vaid paar päeva hiljem lendas üle ilma sensatsioon-sõnum: tsaaritütred Olga ja Maria olid eluga pääsenud, paavstiga kohtunud ja rahalist toetust saanud. Püstolreporteritel ja meediamogulitel olid taas rõõmupäevad – uudis missugune!
/—/
Pascalina Lehnerti väidet tõttasid kommenteerima igat masti kõiketeadjad ja kahtluse või eituse põhilise argumendina käidi välja väitja vanus – ateroskleroos ja mis kõik veel! Tõsi, kui madre Pascalinalt päriti, millal paavst ja suurvürstitarid kohtusid, jäänud ta vastuse võlgu ja nagu vabandavalt viidanud oma kõrgele eale – ikkagi 89! Oli see vastamata jätmine tingitud mälust või hoopis soovimatusest… Igatahes Fernando Lamas Pereya de Castro sõnul – „Sœur Pas-qualina Lehnert, tout à fait lucide malgré ses 89 ans et en pleine possession de ses facultés mentales…” – kohtus ta märtsis 1983 inimesega, kel mõistus selge.
/—/
Autoriteetsetest arvajatest oli reverend Robert Graham – jesuiidi preester ja ajaloolane, kes spetsialiseerunud Vatikani ajaloole ja eriti selle diplomaatiale Teise maailmasõja ajal – üks neist, kes kahtles Vatikani-visiidi tõepärasuses.
/ — /
Kes eksib? Või valetab – ja teadlikult?

Tõeotsimise tuhinas leian ma nunna, munga ja paavsti kõrvale ka kuninga: Hispaania kuningas Alfonso XIII oli 1918. aastal Baieri nuntsiuse Eugenio Pacelliga – hilisem paavst Pius XII – arutanud bolševike küüsist ekskeisrinna ja tema laste vabastamise võimalikkust. Probleemi üle arutamine on mõistetav ja küllap arutati seda teisteski kõrgkihtides, kuid esitatud näites paneb mõtlema vaimulike kaasamine ja seda enam, et vabastatavateks olid teise usu kandjad – vene õigeusklikud. Ent tegemist on ju ikkagi süütute laste elu- ja surmaküsimusega – mis usuühtivust siin otsida! Küll aga tuleb tunnistada, et need lapsed on/olid sobivad täiskasvanute poliitilisteks mängudeks – see on pikk ja lai ja ka kõrge teema alates troonipärija Aleksei ravimatuks kuulutatud haigusest kuni Bresti rahu sõlmimiseni ja edasi Nõukogude Liidu moodustamiseni.
Mul ei ole Anthony Summersi ja Tom Mangoldi raamatu „The File on the Tsar” hispaaniakeelset varianti „El Expediente Sobre El Zar”, kuid annotatsioonist võib lugeda, et on lisatud peatükk Alfonso XIII sekkumisest Nikolai II abikaasa ja laste päästmisse. Järeldus: keisrinna ja lapsed olid elus pärast nende ametlikku surma ja seda teadsid Alfonso XIII nagu ka tollal valitsev paavst Benedictus XV.
/ — /
Miks ma tõin näiteid 1970ndate lõpust? Et näidata: 1976. aastal ilmunud Anthony Summersi ja Tom Mangoldi „The File on the Tsar” – andes julgelt ja usutavalt mõista, et avalikkust on toidetud valega, Nikolai II ja tema pere aga osutunud etturiteks rahvusvahelistes võimumängudes – mõjus süüdatud tuletiku viskena bensiinipaaki. Kuid mitte Nõukogude Liidus. Muide, ka mitte Eestis.
Kuidas NL-s üldse reageeriti välismaal publitseeritule ja teemasse tervikuna? Ei kuidagi… Või siis harva ja tendentslikult. Näiteks, Summers & Mangoldi süvauurimus ilmus vene keeles alles 2011. aastal – ca 35 aastat pärast esmatrükki. Kommunistliku partei ja nõukogude valitsuse ideoloogiakujundajate arusaama musternäiteks oli hariduselt ajaloolase Mark Kasvinovi üllitis „Двадцать три ступени вниз” ajakirjas „Звезда” aastail 1972–1973, mis raamatuna ilmus 1978. aastal – aasta pärast Kasvinovi surma, ja eesti keeles kui „23 allakäiguastet” Gorbatšovi-ajastu algul 1986. Kasvinov ei ole hoidnud kokku värvi Nikolai II ja teiste Romanovite mustamiseks – muidugi, ega ainult valgeks või punaseks värvimine olnuks ka õige, kuid kramplikult kinnistuda ideele, et kogu keisripere tapeti ja püüe õigustada kohtuotsuseta tapatalgut, väljub õiglusesfäärist. Ent Kasvinovi „23 allakäiguastet” tasub siiski lugeda – ja seda tollal ka usinalt loeti –, sest talle oli võimaldatud pääs arhiividesse ja see tähendas palju.
/ — /
Üllatuslugude loetelus on dramaturgina kuulsaks saanud ajaloolase Edvard Radzinski uurimus „Расстрел в Екатеринбурге” аjakirjas „Огонёк” (1989–91), siis raamat „„Господи… спаси и усмири Россию”. Николай II: жизнь и смерть” 1993. aastal ja mille hilisem täiendatud trükk tõlgiti ka eesti keelde, kuid alles 2001. aastal kui „Nikolai II. Venemaa viimane tsaar”. Omapäraselt ülesehitatud uurimus, rabavad leiud, näiliselt vähetähtsad kõrvalseigad ja mis pinget kruvib – Radzinski pääs arhiividesse… Raamat läks maailma. Ja pole ehk huvituseta, et USA suurkirjastuses Doubleday tegeles raamatu toimetamisega Jacqueline Kennedy Onassis.
Mida Radzinski raamat meile ütleb? Tsiteerin lõpuridu:
Есть версия…
Но я не хочу его больше слушать. Хватит!
Хватит загадок, хватит воскрешений! Но опять из небытия – призрак Ипатьевского дома, и княжны на коленях у стены… и торчащие из дверей руки с револьверами… и фуражка Государя, откатившаяся к стене… и сам он, упавший навзничь… Господи, помилуй!
Неужели никогда не закончить мне эту книгу?
Kas ma ei saagi seda raamatut kunagi valmis?
Tõlgendagem seda kui läbikukkunud katset teemale punkt panna – jah, jälle on versioon, et…

Miks ma jutustan sellest Olga-peatükis? Olga oli Venemaa Keisririigi keiser Nikolai II vanim laps – tähendab, et üks võtmefiguuridest. Lootus Venemaa kui keisririigi taastamisest ei langenud koos monarhiaga ega ka pärast 1922. aasta 30. detsembrit, mil moodustati Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ja välisriigid asusid selle sotsialistliku moodustise olemasolu diplomaatiliselt tunnustama. Nagu öeldakse: lootus sureb viimasena.
Ülalesitatu oli vaid linnulennuline vaade sellele, mis Nõukogude Liidus – riigis, kus minagi elasin – keisriperest ilmus ja mida teadsin noil aegadel selle peatüki peategelannast suurvürstitar Olga Nikolajevnast ja Marga Boodtsist. Võib-olla see story ei avalda tänasele lugejale sellist mõju, mida tollal avaldas mulle kogu minu käsutuses olev materjal. Lühidalt: ma otsustasin jälgida mängu ja ka pärast seda, kui 1991. aastal leitud säilmed – sealhulgas Olga omadeks tunnistatud, olid 1998. aastal Sankt-Peterburgis maha maetud.

Samal 2002. aastal, mil Совершенно секретно avaldas Taissia Beloussova artikli, ilmus Londonis müügile Summers & Mangoldi raamatu „The File on the Tsar” täiendatud ja täpsustatud kordustrükk. Väikese pettumusega tõdesin, et autorid ei olnud midagi lisanud ka selle saladusega looritatud, elu lõpuaastail vaesuses virelenud ja andamitest elatunud Marga Boodtsi kohta.
2004. aasta märtsis pöördusin e-kirjaga Tom Mangoldi poole uute uudiste saamiseks ja mõne mulle teadaoleva fakti konkretiseerimiseks, sealhulgas seoses Marga Boodtsiga. Vastus oli viibimatu ja lühike: I’m afraid I am no longer involved in this assignment.
Miks nad loobusid nii palju uurimisaega nõudnud, nii sügavalt läbitöötatud teemast?
/ — /
2008. ilmus Québeckis ajaloolase Michel Wartelle’i raamat „Ľ affaire Romanov ou Le mystère de la maison Ipatiev”. Pöörakem tähelepanu uurimuse ilmumisajale: 2008 – üheksakümmend aastat pärast keisripere ametlikku mõrvamist Jekaterinburgis, ning kümme aastat pärast suurvürstitar Olga Nikolajevna ja teiste pereliikmete (v. a Maria ja Aleksei) säilmete matmist Sankt-Peterburgis. Näiteks toodu ja kümned teised keisripere liikmete saatusest kirjutatud raamatud ja artiklid on kinnituseks, et leitud ja maetud säilmete õigsusesse ei usuta – see on mõtlemapanev ja tekitab küsimuse, miks siis ometi ei usuta ametlikku uurimistulemit? Mis puutub Olgasse, siis „Ľ affaire Romanov” autori arvates oli Marga Boodts suurvürstitar Olga – jätkub pilguheitmisest peatüki „La grande-duchesse Olga Nicolaievna (1895–1976)” pealkirjas märgitud surma-aastale.
2012. aastal üllatas Romanovi-pere saatusejälgijaid ekstrauudis: kirjastati Marga Boodtsi 1956. aastal avaldamata jäänud autobiograafiline käsikiri „Io Vivo”, mis oli kirjutatud saksa keeles ja tõlgitud itaalia keelde ning nüüd ilmus hispaaniakeelsena, pealkirjaks „Estoy víva. Las memorias inéditas de la última Romanov”ja autoriks La gran duquesa Olga Nicolaievna. Niisiis: ma olen elus ja see ma on suurvürstitar Olga Nikolajevna, alias Marga Boodts. Kus oli käsikiri üle poole sajandi ja miks seda ei avaldatud? Boodtsi eluajal sõlmiti kirjastamisleping Itaalia prestiižse kirjastusega, kuid selle avalikkuse ette jõudmist takistanud Vatikan – nagu juba aastaid tagasi oligi oletatud. Ja XXI sajandi algul leiti see kadunuks peetud materjal ja mitukümmend tuhat teist dokumenti Itaaliast – Marga Boodtsi lähedase pere majast ja/või Vatikani arhiivist. See ja/või variant on taotluslik, sest päeviku leiukohaks on väidetud mõlemaid, mis, mõistagi, sunnib suhtuma kõigesse muussegi teatud ettevaatlikkusega.
/ — /
Kui avada uuesti juba eespool tsiteeritud ajalehe Corriere di Como number, saame teada, et Marga Boodtsi lähedase pere liige Maria Grazia Vanini kohtus Wartelle´iga eelmisel aastal, seega 2009. aastal: „… lo scorso anno ho ospitato lo scrittore francese Michel Wartelle aiutandolo nelle ricerche necessarie al suo libro, poi pubblicato, L’affaire Romanov. Non pensavo che a qualcuno potesse ancora interessare la storia di questa donna.” /—/ „Sono le memorie di Olga – dice – Probabilmente le stesse che „Epoca” aveva iniziato a pubblicare nel ’56. Sarebbe bello che qualcuno le studiasse con attenzione. Potrebbero rivelare sorprese interessanti.”” Sellest selgub, et Marga Boodtsi kirjalikud mälestused on Maria Grazia Vanini käes, ja ta arvab, et oleks hea, kui keegi seda tähelepanelikult uuriks – ilmneda võiksid huvitavad sürpriisid. Palusin Michel Wartelle’i 2013. aasta veebruaris täpsustada Marga Boodtsi kui Olga Nikolajevna memuaaride leiulugu – ta vastas, et on Itaalias avastanud 30000 dokumenti ja märkis sulgudes, et Olga salaarhiivist: „I discovered 30.000 documents (Olga’s secret archives) in Italy. I can not tell you more.” Mis saladust siin enam, kui 2010. aastal avalikustati arhiivi, sealhulgas käsikirja asukoht! Teises meilis Michel Wartelle’ile tsiteerisin Como ajalehest Maria Grazia Vanini juttu. Ja reageering oli selline: „I met Maria Grazia by miracle… ”
Niisiis, mitu küsimärki, mida – nagu näha! – ma ei ole suutnud sirgeks tõmmata. Võib-olla on põhjuseks, et minuni ei ole jõudnud kõik, mis selle kummalise sündmuse puhul on maailma-meedias avaldatud ja asjaosalised omavahel kõnelnud. Muidugi, üsna keeruline on kuues – hispaania, prantsuse, inglise, itaalia, saksa ja vene – keeles avaldatavat ka jälgida. Lisaks rohked erinevused sündmuste kirjeldustes, aastaarvudes, nimepiltides. Näiteks kaks nime: Vanini / Vannini /Vaninni ja Marta / Martha Airoldi / Ajroldi. Palusin Michel Wartelle’il kui Marga Boodtsi looga kursisolijal, neid nimepilte täpsustada: õige on Maria Grazia Annoni-Vannini ja Marta Airoldi. Või Marga Boodtsi paberite asukoht: kord on nad elamu keldris, kord pööningul, Vatikani arhiivist rääkimata. Eespool mainitud Tom Mangold on muutunud Tom Goldiks… Ebatäpsused ei ole ainult Nikolai II tütarde saatuselugudele omased – mind on hämmastanud ebatäpsuste rohkus ja mitte asjaarmastajate, vaid ajaloolastegi üllitistes. Ja põhjus? Pealiskaudsus, teemat mittetundvate sekretäride või muidu-abiliste kasutamine? Ja välisautorite hämmastavalt väike huvi selle vastu, mis on ilmunud Nõukogude Liidus ja Venemaal kõikvõimalikes variantides.

Ülalkirjutatu seoses Maria Grazia Annoni-Vanniniga ja tema tädi Marta Airoldiga kui Marga Boodtsi sõbrannaga, ning Marie Stravloga ja Michel Wartelle´iga, on XXI sajandil esitatud kui sajandi leidu. Kas on? Ja kas üldse on leid? Heitkem pilk XX sajandisse ja neile mõnele ajaleheartikli koopiale, mis mulle 80ndate lõpul saadeti. Tsiteerin lõike kirjutistest, mis ilmusid kohe pärast madre Pascalina surma 13. novembril 1983 ja tema tunnistuse avalikustamist.
… ilmus Como ajalehe Corriere di Como asutaja ja peatoimetaja Adolfo Caldarini artikkel „Era Olga, la figlia dello zar lo provano 35 mila documenti” – juba pealkiri ütleb, et on olemas 35 tuhat tsaaritütar Olga dokumenti! Ajakirjanik küsitleb Giorgio Pedrazzinit – „Parla il professore che sa tutto sulla „signora” di Menaggio” – professorit, kes teab Menaggio „sinjoorast” kõike. Mõned lõigud:
„A Menaggio, nel solaio di una villa, ci sono dieci valigie piene di documenti (circa 35.000 tra foto, lettere e certificati) con tutti i segreti di questa donna. ” – Menaggios on ühe elamu pööningul kümne kohvrit täis dokumente (umbes 35000 fotot, kirja ja sertifikaati) selle naise kõigi saladustega.
Ja selle intervjuu viimased laused: „„Zia Olga” era amica di suor Pasqualina? – „Si – dice il professore – Spesso si recava a Roma a trovarla.” – küsimu-sele, kas Olga oli madre Pascalina sõber, vastas Pedrazzini jaatavalt ja lisas, et ta käis tihti Roomas.
Pedrazzini juttu ka Hispaania võimas päevaleht El País: „… profesor italiano, ha dicho que es el depositario del archivo de quien, antes de morir, dijo ser la gran duquesa Olga de Rusia, hija superviviente del zar Nicolás II. /—/ Pedrazzini explicó que recibió los documentos en 10 maletas a la muerte de su tia, Marta Airoldi, que fue dama de compania de Olga Nikolaievna hasta la murte de esta.”
Kokkuvõtvalt: Marga / Olga arvukate fotode, kirjade, dokumentide olemasolust ja koguni kümnes kohvris, teati 1983. aastal. Ja avalikult! Nii et XXI sajandil ei ole küll kellelgi põhjust sattuda vaimustusse Wartelle’i ja Stravlo leiust, pigem kulme kergitada, miks neist materjalidest hakati taas rääkima alles ca 3o aastat hiljem? Kui arvestada, et 1956. aastal oli Marga / Olga memuaaride käsikiri avaldamisvalmis ja kirjastaja olemas, siis on ju käsikirjagi olemasolust teatud vähemalt üle poole sajandi…
Ja edasi: Itaalia päevaleht Il Tempo teatas rasvaselt „Lo dimostrano documenti ufficiali pubblicati nel 1918 Dall’Osservatore Romano. – Il Vaticano sapeva che la zarina e le figlie erano vive” – päev enne madre Pascalina matuseid, et Vatikan oli teadlik Vene keisrinna ja tema tütarde ellujäämisest, vihjates ka Vatikani ajalehe L’Osservatore Romano informatsioonile 1918. aastal. Il Tempo faktirikka kirjutise autor on ei-tea-kes, vaid on ajakirjanik Orazio Petrosillo, kes spetsialiseerunud Vatikanile.
Hispaania ajaleht La Vanguardia avaldas Vatikani meediaesindaja Juan Pedro de Gandti kirjutise „Varias notas del Vaticano en 1918 parecen confirmar la tesis de sor Pasqualina sobre la familia Romanov” – madre Pascalina teesi Romanovi pere saatuse kohta toetab Vatikani ajalehes L’Osservatore Romano 1918. aastal avaldatud informatsioon…
Nn läänemaailma ajalehtedes ja -kirjades ilmunus on ikka ja jälle toonitatud Vatikani osalust Nikolai II pereliikmete saatuseloos. See on ses pääsemis- ja päästmisepopöas erakordselt oluline, kuid see ei ole niivõrd selle, vaid on omaette peatüki teema.

Tagasi tulles Marie Stravlo juurde, tema sõnavõttudest ja Olga-raamatu plussidest kirjutades, peab tingimata märkima tajutavat katset ärgitada-julgustada inimesi, kes midagigi Olga-loost teavad – teatagu sellest, ning mitte varjuma või sõnama, et tegemist on lihtsalt ühe perekonna looga, mis ei vääri üleüldist tähelepanu. Ei, tegemist ei ole lihtsalt ühe perekonna looga – see perekond on olnud suurriigi valitseja perekond, ajalooline perekond ja kes on ametlikult kuulutatud tapetuks, kusjuures süüdimõistva kohtuotsuseta. Tänapäeval ütleksime: tegemist on avaliku elu tegelastega. Stravlo vihjab, näiteks, Taani kuningakojale, kes üht-teist olulist enda teada hoiab. Selgituseks: 1947. aastal konfiskeeriti diplomaat Herluf Zahle kogutud materjalid Nikolai II tütrena esinenud Anna Andersoni kohta ega ole neisse lubatud pilku heita, põhjendades keeldu sellega, et tegemist perekonna siselooga. Perekonnalooks võib toimunut tõesti pidada, kuna Olgal oli isa Nikolai II kaudu ühine verepiisk valitseva Margrethe II-ga Taani kuningas Christian IX kaudu. Olen selle keeluprobleemiga kokku puutunud juba varem – Peter Kurth viitab sellele oma raamatus „Anastasia. The Riddle of Anna Anderson” (1983) ja ka vastates 2005. aasta märtsis meilitsi minu küsimustele, ta toonitas, et arhiiv on uurijaile suletud ja vaevalt õnnestub seda avada – „… they now from part of the Danish royal famili´s *private* archives are unavailable to researchers. There is no time limit on this – the release of the papers rests entirely on the discretion of the monarch.”” Ja veel üks põhjendus: saadik Herluf Zahle tegutses kui eraisik, mitte kui saadik. Jah, tegemist on perekonnalooga, kuid eelöeldut korrates: siiski mitte siselooga! See oleks mõneti mõistetav siselugu, kui Anna Andersoni nime all esinenu olnuks suurvürstitar Anastassia Nikolajevna, kuid ta tunnistati poola töölistüdrukuks… Kui Anna Anderson ja ka selle peatüki peategelane Marga Boodts olid vale-suurvürstitarid, siis üldse kogutud ja kogu kohtuprotsessi materjalide avaldamine lõpetanuks ju spekulatsioonid. Miks ei taheta lõpetata spekulatsioone? Ma ei mõista…
Aeg läheb. Romanovite saatus ei aegu – nii näitab Aeg.
/ — /
Viimastel elukümnenditel Marga Boodtsi tabanud vaesus jälitas teda pärast surmagi: matmine kalmistu kommunaalkrundile, hauaplatsi hooletusse jäämine, ümbermatmine… Ja kuna keelati ka memuaaride trükkimine, jõuame oletuseni, et temast lihtsalt taheti vabaneda – unustamise teel. Nagu öeldakse: pole inimest, pole probleemi. Ent liikvel on sellinegi oletus: kogu see hauadraama toimus sellepärast, et oleks võimalik lärmi tekitamata viia suurvürstitar Olga luud Venemaale, tõestamaks, et just need leiti Jekaterinburgi lähistelt. Kui jõuame Olga venna, troonipärija Aleksei peatükini, leiame sealtki analoogse seiga: end Kanadas tsaaripojana esitlenud Heino Tammeti identifitseerimiseks saatis lesk juba ammu Venemaale DNA analüüsiks kaks hammast – tänini pole ta saanud vastust ega hambaid tagasi ning seda vaatamata korduvatele arupärimistele. Ametlik Venemaa on kuulutanud ametlikult, et pilt Jekaterinburgis 1918. aasta juulis toimunust on selge, mille lõplikuks kinnituseks kujunes ekskeisri pereliikmete, väljaarvatud kahe, säilmete pidulik matus. Kõik on OK – unustagem minevik! Hästi, kuid miks ei teatata Heino Tammeti lesele DNA analüüsi tulemust ega tagastata hambaid? Ja kui DNA analüüsi ei tehtud, siis miks…

Sankt-Peterburgis – Vene Keisririigi kunagises pealinnas – Peeter-Pauli katedraalis on Romanovite dünastia kõrgliikmete hauad. Ühel seinaplaadil on kirjutatud:
Ея Императорское Высочество
Благовърная Великая Княжна
Ольга Николаевна
Ja allpool: Родилась… Убита… Погребена…
Sündis, tapeti, maeti – 1895, 1918, 1998.
Marga Boodtsi nime all elanud naise hauakivilt Põhja-Itaalias sai peatuja teada, et siia on maetud Vene keisri Nikolai II tütar Olga Nikolajevna, kes elas aastail 1895–1976.
Ühe inimese kaks hauda. Erinevates riikides, erinevates linnades.
Kuis on võimalik, et inimene maetakse vale nime all? Ja veel reaalselt eksisteerinud, mitte mingist kunstilisest filmist või ilukirjanduslikust raamatust võetud nime all? Kes olid matjad? Kes hauaplaadi tellijad…

Tänapäevani ei rahune ajaloolased ja ajakirjanikud… 2012. aasta septembris ilmus ajakirjanik Marie Stravlo ja oktoobris ajaloolase Marc Ferro raamat. Ka neis kõige värskemates väljaannetes on selgelt juttu suurvürstitar Olga Nikolajevna pääsemisvõimalusest. Oletame, et pääses, siis kes neist 28-st, keda n-ö ametlikult teatakse kui end suurvürstitar Olgana esitlenuid, on tõeline?
Käsi kipub kirjutama, et Marga Boodts…

Ei rahune minagi ja jälgin mängu edasi. Üllatused ei jää tulemata: pealkirja all „Великих княжён больше нет…” loen 2010 kirjapandut: 115ndal eluaastal lahkus Venemaa Keisiriigi keiser Nikolai II tütar suurvürstitar Olga. Ja edasi: pere ringis kutsuti Oljat Ljoljaks, passis oli ta Anna Andrejevna Jakovleva (abikaasa nimi). Teatatakse, et siit ilmast lahkusid suurvürstitarid vastupidiselt ilmale tulekule: Anastassia 1989., Tatjana 1992., Maria 1993. ja Olga 2010. aastal. Ent sellest juhtumist edaspidi.

Radzinski raamatu lõpuread väärivad taaskordamist – Неужели никогда не закончить мне эту книгу? Kas ma ei saagi seda raamatut kunagi valmis?
Tõlgendagem seda kui lootusetust teemale punkt panna – jah, jälle on ilmunud versioon, et…

Veebruar, 2013.

Helle Tamm

Vt ka Artiklid, 1997 versioon (troonipärija Aleksei & Heino Tammet).