Mister Phenomenist ja raamatu saamisloost

Ilmus Pärnu Postimehes 13. novembril 2007

Tavaliselt on filmirežissöörid – ka väga kuulsad! – vaatajaile nägupidi tundmatud või parimal juhul vähetuntud. Rjazanov on tuntud. Ja kohe väga.

Samal teemal:

Helle Tamme raamat Eldar Rjazanovist näitab aega inimeses ja inimest ajas

Pisut läbikirjutatud teemast

Tuntuks tegid teda asjatundlikud, hoogsad, teravmeelsed teleesinemised. Kindlasti on lugejate seas neid, kes mäletavad teda ülipopulaarses “Kinopanoraamis” – omal ajal olevat saate vaatajaskond ulatunud 200 miljonini. Tema “Karnevaliöö” ja “Saatuse iroonia” aga pannakse sellesse lahtrisse, milles on filmid, mida pole näinud vaid pime inimene.

Eldar Rjazanov on nähtus, tema täielikud õnnestumised või ebaõnnestumised ei ole esmatähtsad, need lihtsalt kuuluvad sellesse fenomeni. Kui minult küsitaks, kes ta on, vastaksingi: Mister Phenomen. Muide, ka ealises mõttes: aasta-poolteist enne oma 80. sünnipäeva tegi ta peaaegu üheaegselt kaht filmi: “Karnevaliöö-2 ehk Viiskümmend aastat hiljem” ja “Andersen. Elu ilma armastuseta”.

Raamatus on palju ja mitmeti juttu tema loomingust – teisiti poleks raamat mõeldavgi! Kuid selliste loomefenomenide puhul, nagu seda on Rjazanov, on äärmiselt huvitav süvenenult jälgida tema seost Ajaga – Aega inimeses ja Inimest ajas. Ja ega Rjazanovi ekraanitöid olegi võimalik täielikult mõista tegevusaega tundmata.

Raamatus tsiteerin Lia Ahhedžakovat, näitlejannat, kes Rjazanovit hästi tunneb ja kes ütles Rjazanovile tänavu soliidse Nike-auhinna “Au ja väärikuse eest” kätteandmisel: “Elada oma elu ära Venemaal ning säilitada au ja väärikus pole õnnestunud igaühel. Paindusid isegi väga kenad-korralikud inimesed. Suur tänu sellele, kes ei paindunud, jäi endale ja oma ideaalidele truuks.”

Just see ongi olnud võluv. Ja tajutav – juba aastakümneid tagasi.

80. aastate lõpul, kui perestroika ja glasnost tundusid veel mingi imerohuna endiste hädade ravimiseks, tekkis mul millegipärast vastupandamatu soov küsitleda Rjazanovit. Tema jutule pääseda pole lihtne, ammugi mitte koju. Pean tunnistama, et see raamat on sündinud tutvuse kaudu.

Minu teekond Rjazanovi juurde algas Pärnust ja ajal, mil siin puhkas vene ja juudi intelligents. Teesillutaja oli Pärnus puhkav ja samal ajal siin töötav Jakov Kostjukovski. See nimi ei ütle lugejaile midagi, ma tean. Sellepärast lisan kohe: see mees on üks, kes kirjutanud 1960. aastatel loodud ja tänini menukate filmide “Operatsioon “Õ” ja Šuriku teised seiklused”, “Kaukaasia vang” ja “Briljantkäsi” stsenaariumi. Tema kaasautor oli Moriss Slobodskoi, ka Pärnu-lembeline mees.

Võin kinnitada: pole kuulujutt, et “Briljantkäe” stsenaariumi kirjutamiskohaks oli Pärnu – mul on raamat, mille tiitellehel on Kostjukovski oma käega kirjutanud: “… stsenaarium, mis on kirjutatud meie armastatud Pärnus.” Nii et tänu Pärnule avanes Rjazanovi Moskva-korteri uks üsna lihtsalt.

Miks aga raamat ilmus alles nüüd, 2007. aastal? Võib-olla ongi hea, et raamat jäi 1991. ja 1993. aasta sündmuste keerises ilmumata, sest nüüd on see raamat (263 lk) Rjazanovi kogu elust.

Äkki on siinkohal olulisem küsida, kellele ma mõtlesin selle käsikirja avaldamisotsust langetades. Sest aeg on teine, probleemid on teised, tollaseid Pärnu-vaimustuses intelligente pole enam, uus põlvkond on peale kasvanud …

Eelkõige mõtlesin muidugi oma põlvkonnale, põlvkond vanematele ja siiski põlvkond noorematelegi inimestele – kõigile neile, kes olid sunnitud elama sellises riigis nagu Nõukogude Liit ja kes nii või teisiti Rjazanovi filmidega koos üles kasvanud. Olgu see meile-neile meeldetuletus ühest hea sõnaga meenutatavast minevikupildist – portree persoonist nimega Eldar Rjazanov.

Ja ma mõtlesin ka Eestimaa venekeelsele elanikkonnale – neile, kes oskavad eesti keelt sedavõrd, et lugeda suudavad, või alles õpivad eesti keelt: end võõrkeeles täiendada on ju äärmiselt mõnus, kui see, kellest loed, on tegudelt tuttav. Rjazanov arvatavasti seda on.

Siinkohal pean vajalikuks rõhutada, et mingeis integreerumisprogrammides ma ei osale ega ole saanud mingeid toetusi raamatu kirjastamiseks-trükkimiseks – ei ole küsinudki! Olen tähemärgilt Vähk, kuid sellistes ettevõtmistes kindlalt kass, kes kõnnib omapead.

See väljendub ka selles, et otsustasin raamatu kirjastada ja trükkida Pärnus Hansaprindis, mille võimalikkuses minu Tallinna ekskolleegid ja tuttavad kirjastajad kahtlesid. Ent nüüd on raamat olemas. Ja kellel on selle kohta midagi öelda, palun, kontakteeruge – www.helle-tamm.eu.

Helle Tamm