Helle Tamme raamat kutsub esile nostalgiat: “Briljantkäe” stsenaarium sündis Pärnus

Arvustab Heli Tooman, Tartu ülikooli Pärnu kolledži turismimajanduse emeriitdotsent.

Igal raamatul on oma lugu, viis, kuidas autor seda jutustab, ajaline ulatus, ja lugejad, keda see lugu kõnetab ja kellega kõneleb.

Helle Tamme mahukas raamat “Toominga – tänav Pärnus” kõnetab, puudutab sügavalt ja kutsub esile nostalgiat eelkõige neis, kes on kasvanud Pärnus ja Pärnuga. Mina kuulun selle põlvkonna hulka ja seepärast pakkus see raamat mulle palju äratundmisrõõmu, aga ka mõtlemisainet.

Sooviksin väga, et raamat jõuaks ka noorema generatsiooni pärnulaste lugemislauale ja avaks neile Pärnu vaatenurgast, millele nad varem pole tähelepanu pööranud või oluliseks pidanud.

Helle Tamm on tabavalt sõnastanud raamatu olemuse: fragmentaarium kahes osas. Tegemist polegi romaani või sünnist surmani autori elukäiku kirjeldava kirjatööga, vaid nii isiklikel kui paljude inimeste meenutustel, kirjandusallikatel ja arhiivimaterjalil põhinevatel fragmentidel, mis üheskoos moodustavad toreda terviku, piltlikult öeldes kollaaži mõtlemistest, ütlemistest, fotodest ja kogemistest.

Raamatu tekstis on palju kaldkirjas esile toodud sõnu ja üks mu tuttavaid ütles, et need teda väga segasid. Väike soovitus: neid sõnu tuleb lugeda rõhutatult ja see annab kogu lausele teistsuguse tähenduse, kui see olnuks ilma kaldkirjata.

Esimeses osas on kirjas nii autori enda ja Toominga tänava lugu kui sellega seotud helgemad ja süngemad fragmendid, nopped ja katkendid Pärnust, aga ka maailmas toimuvast, mis nii või teisiti mõjutas Pärnu eluolu. Autor on väga südamlikult kirjeldanud Pärnu kultuuri- ja teatrielu ning meenutanud Pärnuga seotud tuntud inimesi ja tähtsamaid sündmusi.

Fragmentaariumi teises osas tuuakse lugeja ette värvikad pildid Pärnut korduvalt külastanud ja siin pikemat aega elanud kuulsatest kultuuritegelastest koos ülevaatega nende loomingust ja eraelu seikadestki. See osa annab väga hea ettekujutuse sellest, miks ja kuidas kujunes Pärnus välja omanäoline kaugemalt tulnud külaliste oma kodus võõrustamise vajadus ja kultuur ning kuidas see avardus üle linna – mitte ainult ranna piirkonda, vaid ka südalinna, Raekülla, Ülejõele ja mujale.

Sel raamatul on püsiväärtus ja see võiks olla iga pärnulase koduraamatukogus. Teos on väga mahukas, kuid seda ei peagi ühe hingetõmbega läbi lugema, vaid saab nautida katkendite kaupa või tulles huvi pakkunud osade juurde tagasi. Aitäh, Helle Tamm!