Raamatud
„Vija Artmane“
[Sari “Väike filmiraamat”]
Tallinn, Eesti Raamat, 1984.
Tiraaž 9000 eks.
144 lk, fotodega.
Monograafia väljapaistvast Läti teatri-, kino- ja telenäitlejast Vija Artmanest (21. august 1929), kes NSV Liidu raames omas selle riigi kõrgemat aunimetust – NSV Liidu rahvakunstnik (1969).
Katkend raamatust
…Garderoobis ei ole enam mingit ajaviitmist. Artmane istub toolile… Selg sirge, jalg üle põlve. Nagu vürstinna Orlova Valentin Serovi maalil. Või Vija Artmane ise Arkadinana „Kajakast“?
Ta heidab mulle pilgu nagu laulja, kes annab oma klaverisaatjale märku, et on valmis alustama. Alustame.
„Lõpetame keisrinnadega ja kuningannadega ning räägime näitlejannast“, ütleb ta kuidagi alandlikult.
Huvitav, mida me siis senini oleme teinud!? Kas me pole rääkinud näitlejannast? Näitlejannast, kelle nimeks Vija Artmane.
Nagu taibates mu mõttejooksu, kiirustab ta teatama: „Ei, t e i s e s t.“
See teine saab olla ainult J u l i a L a m b e r t.
– – –
Telefilm „Teater“
„Miss Lambert…?“ ja noormees kergitas kaabut. „Mulle näis kohe, et see olete teie. Ütlesin endale, et ma ei ole ma ise, kui teie ei ole Julia Lambert! Vabandage, et teid kõnetasin, me ei ole tuttavad. Kuid ma ei võinud juhust mööda lasta, palun teilt autogrammi…“
Niisiis: naine, kes kuulus. Kuulus kui näitleja.
Julia Lambert hämmeldus alati, kui ta üksioleku hetkil endalt küsis, mis siis ikkagi oli tõstnud teda teistest peaagu kõrgemale? Ja ta ei leidnud vastust…
Julia Lamberti tee teatrisse algas ühest saatuslikust seigast,mis, nagu esialgu näis, temasse ei puutunud. Nimelt abiellus tema ema õde prantslasega ja asus Inglismaalt Prantsusmaale. Hiljem saadeti Julia tema juurde elama. Ja sellest kõik algaski. Julia tädi oli heades suhetes ühe vana näitlejannaga, kes oli olnud näitleja teatris, mille nimi ütleb tänapäevalgi palju – Comédie-Française’is. Seesama vana daam andiski Juliale esimesed õppetunnid näitekunstis. Temalt kuulis Julia ka truppi kuulunud Bernhardt’ist, Mounet-Sullyst, Coquelinist.
Kuueteistkümneselt alustas Julia näitekunsti õppimist Londonis. (Huvitav kokkusattumus: telefilmis „Teater“ Juliat kehastanud Vija Artmane läks näitekunstistuudiosse samuti kuueteistkümneselt.) Julia tegi selle käigu südame sunnil ja lootuses, et temast saab näitleja. (Vija Artmane see samm sündis niisama naljaviluks – klassikaaslaste ergutusel ja kaugel-kaugel soovist saada näitlejaks.) Esimesed aastad ei tõotanud Juliale midagi head. (Vija Artmanel olid juba esimesed aastad paljutõotavad.) Julial hakkas alles siis kõik laabuma, kui toimus kohtumine Jimmy Langtoniga, oma elu suure teejuhiga. (Vija Artmane oli sattunud kohe õppetöö algul oma (lava)elu suure teejuhi Eduards Smiļģise juurde.)
Jimmy Langton pakkus Juliale tööd oma trupis, kinnitades, et ta teeb Juliast Londoni teatritähe, sest Julia o n andekas. Langton toonitas veel Julia head kasvu ja figuuri, eriti tema „kautšukist“ nägu, mis võib olla i g a s u g u n e, s.t. muutuda vastvalt sellele, mis mõte antud hetkel näitlejas liigub. Selline nägu olevat olnud Dusel! Ja Julia hääl võivat hinge pahupidi pöörata! Eksimatu oli ka Julia rütmitunne. Rütmitunnet ei saa õppida – see on või seda ei ole; ja kui ei ole, siis ära mõtlegi näitlejakutsest. Oma kõne lõpetas Jimmy Langton tähtsa, kuid sageli unustatava tõe väljaladumisega: kui inimesel ei ole annet, ei anna talle seda keegi ega suuda ka tema ise seda kusagilt võtta; kuid kui inimesel on anne, nagu Julial, siis võib annet õppida kasutama ja edasi arendada.
Langtonil oli õigus. Ka selles, et Julia Lambertist sai teatritäht.
Juliat hämmastas tema täheseisus. Kui tal avanes võimalus, läks ta vaatama teiste näitlejate mängu. Et seletust saada. Üsna tihti tunnistas ta nende suurepärast mängu. Ja tema hämmeldus kasvas veelgi…
Julia ei suutnud mõista, miks vaimustuti tema žestidest ja intonatsioonidest. Need tulid tal ju nii lihtsalt! Pingutamata, loomulikult, endastmõistetavalt. Või kuidas teisiti saanukski mängida, küsis ta endalt.
Kriitikud kiitsid tema mitmekülgsust. Eriline rõhk pandi tema oskusele tungida rolli, avada selle hing. Ja jälle kehitas Julia õlgu… Kui ta asus tööle uue rolliga, ilmusid ei-tea-kust tema silme ette ähmased siluetid ja võimsa lainena rullus tema ees lahti mälestustekangas. Veidi aja pärast ta vastas, et t u n n e b oma kangelannat. Vahel tundis ta neis ähmastest siluettides ära mõne tuttava või tänaval millegipärast meeldejäänud mööduja. Kild elust enesest, teine tema isikupärast, kolmas rikkalikust kogemustepagasist pluss näitlejatehnika ja isiklik sarm. Ning roll oligi valmis.
Publik oli veendunud, et Julia Lambert m ä n g i b antud rolli need kaks-kolm tundi, mil ta on laval. Tegelikult aga oli see inimene temas kogu aeg; ka siis, kui ta kellegagi innustunult vestles või argiasju toimetas. Juliale endale näis, et tegemist on lihtsalt kahe inimesega. Kuulus ja populaarne näitleja, kõige elegantsemalt riietatud daam – see oli neist üks. Kuid mitte tema, vaid k e e g i teine. Tema ise, tema tõeline substants oli see, keda ta igal õhtul laval kehastas.
Julia Lambertile polnud tähtis kuulsus ja populaarsus. Talle ei olnud tähtis ka võim publiku üle ja see siiras armastus, millega inimesed temasse suhtusid. Ja isegi mitte raha, mida tegi tema talent. Ei, t e d a joovastas muu, see kummaline miski… Teda joovastas see seletamatu jõud, mida ta endas tundis. Joovastas loomisinstinkt! Joovastas loominguprotsess!
Julia võis vastu võtta üsna halli rolli vaid sellepärast, et see kummaline miski ajas teda rolli hallusega võitlusse. Et võita! Ja tänu oma meisterlikkusele puhus ta rollile elu sisse – võitis!
Just sellepärast – ja ainult sellepärast! – tundis ta end vahetevahel jumalusena …
Loominguprotsess e i o l e seletatav.
Loominguprotsess o n mõistusega seletamatu vajaduse rahuldamine.
Selles püüab meid Julia Lamberti vahendusel veenda tema looja William Somerset Maugham.
Maugham ja tema Julia Lambert on nn. külmad kunstnikud. See ei tähenda, et vaataja (või lugeja) külmaks jääb. Elamata laval üle tõelisi hingeliigutusi, oskab Julia neid kujutada sedavõrd meisterlikult, et me võtame neid tõelistena. Ja selles osas on Maugham ja Julia suure polemisti Denis Diderot’ga (1713–1784) ühel lainel: Diderot’poolehoid kuulus näitlejaile, kes loovad külmalt, s.t., kel on tähelepanuvõime, analüüsimisvõime ja võime emotsioone nii täpselt eristada, et publik nende ehtsuses hetkekski ei kahtle.
„Teatris“ paneb Maugham oma neljakümne kuue aastase Julia Lamberti armuma kui kuueteistkümneaastase tütarlapse. Ja Julia lavapartner hüüab vaimustunult: sa oled hakanud grandioosselt välja nägema – sulle ei anna üle kahekümne viie! Ent seda ei ole kauaks: Maugham laseb Julial üle elada hüvastijätu armastatuga. Paralleelselt sellega pidi Julia (oh neid saatuse – või Maughami? – vingerpusse!) igal õhtul laval maha mängima analoogilise lahkumisstseeni. Julia andis selles stseenis voli omaenda hingevalule ja tegi jämeda vea: vaataja ees ei lõhkenud kangelanna hing, vaid teda kehastanud näitlejanna hing. Michael Gosselynil, Julia abikaasal, antreprenööril ja lavastajal, oli põhjust öelda: sa mängisid halvasti nagu rändnäitleja, võltsilt algusest lõpuni. Ja Juliale meenusid Jimmy Langtoni sõnad: ärge olge loomulik, lava vajab teesklusi, näige loomulikuna! Ei, ei ole lava isikliku hingevalu väljavalamise koht, nõustus Julia…Maugham juhib meid oskuslikult edasi oma ideedevoos – Diderot’le vastassuunas, näidates, et näitlejal o n hing. Vähe sellest, Maugham väidab, et näitlejal p e a b hing olema. Ja mida vastuvõtlikum, seda parem lava jaoks. Vastuvõtlikkus on seotud arenemisvõimelisusega. See aga tähendab näitleja mängus uue kvaliteedi sündi. (Näiteks on Julia kehastaja Vija Artmane avalikustanud, et uus kvaliteet tema näitlejaloomingus sündis koos poja sünniga.)
Võtame otsad kokku: näitlejal peab hing olema ja see ei tohi olla paindumatu ega külm, külm olgu pea; lavale ei või viia oma hingeelamusi, vaid neist saadud kogemusi. Ainuke isiklik hingeelamus, mis laval lubatud, on n a u d i n g loominguprotsessit. Mis aga on loominguprotsess? Riik, millel seitse lukku ees…
*
Kõike selles peatükis toodut ei ole tehtud eesmärgitult. Eesmärke oli isegi mitu.
Võib-olla märkas lugeja, et ühel hetkel ei jätkatud võrdluste toomist Julia Lamberti ja Vija Artmane vahel. Sellest ühest hetkest algas osa, millest keegi kunagi kõike teada ei saa… Ent Julia Lamberti annet ja loominguprotsessi analüüsiva osa, s.t. Maughami seisukohtade põhjal pidanuks siiski avanema midagigi, mis iseloomustab ka Julia kehastajat, meie raamatukese nimitegelast. Vija Artmane jaatas ühtelangemiste olemasolu, kuid keeldus neile näpuga osutamast – kes tahtvat ja oskavat vaadata, küllap see ka nägevat… Autorgi ei hakka näpuga näitama, milline näitleja Julia Lamberti annet ja loomingumeetodit iseloomustav detail kattub näitleja Vija Artmanega. Ja ikka sellesama loominguprotsessi raskesti seletatavuse, aga ka ande suuruse mõõtmatuse pärast. Kuid ühes on autor kindlalt veendunud: kui andekal inimesel on TÖÖTAHET, areneb tema anne ja saavutab uue kvaliteedi, taseme, mida me märgime mõistega TALENT; töötahe on TEHNIKA (kõne-, keha-) ja TÄHELEPANUVÕIME arendamise ning TEADMISTEPAGASI täiendamise aluseks. Just need viis T-d (talent, tehnika, teadmised, tähelepanuvõime, mille aluseks on olnud töö) iseloomustavad ka Vija Artmanet.
Kõik „Teatri“-peatükis kirjapandu oli tehtud veel sellegipärast, et mõista telefilmi eesmärki. Käesoleva raamatukese algusossa on asetatud filmi režissööri Jānis Streičsi sõnad: „… me tahame jutustada kunstniku kutseuhkusest, sellest uhkusest, mis ei ole müüdav ega ostetav…“
Telefilm „Teater“ algab sellega, et teel oma abikaasa Michael Gosselyni (näitleja Gunärs Cilinskis) kabinetti, näeb Julia Lambert kontoris ühte normeest… Michael tutvustab Juliale nende teatri uut ametnikku, rõhutades, et Thomas Fennell (näitleja Ivars Kalniņš) – nii on noormehe nimi – on Julia talendist vaimustatud ning vaadanud viimast lavastust juba kolm korda. Michael kutsub – muidugi Julia heakskiidul! – selle ilusa, häbeliku ja kehvavõitu ülikonnas Tom Fennelli lantšile.
Julia armub, tõeliselt. Kõrgemasse seltskonda teed otsivale Tom Fennellile olid naised olnud naudinguvahendiks juba varajasest noorusest; Julia polnud talle esimene ega kümnes, ilmselt ka mitte viimane. Julia mõistis väga hästi, et nendevaheline side ei saa kesta igavesti. Kuid ometi oli tal valus kuulda Dolly de Vries’i (näitleja Elza Radziņa) „sõbralikku“ hoiatust: olgu ta Tomi suhtes ettevaatlikum. Mida Dolly öelda tahtis? Paljut. Sedagi, et Tom olevat oma uuele sõbratarile, staariks tahtvale Avice Crichtonile (näitleja Maia Eglite) tõotanud korraldada pääsu Siddons Theatre lavale. Vähe sellest! Mängima koos suure Julia Lambertiga.
Julia Lambert e i t e e takistusi Avice Crichtonile. Ta laseb Crichtoni lavale, enda kõrvale, publiku ette. Ja algab avalik duell, milles vastamisi andekuse, mõistuse, kogemuste ja kutseuhkuse kaks erinevat tasandit.
Julia Lambert „tapab“ Avice Crichtoni.
Oh elu, elu! Alles mõni tund tagasi oli Avice Crichton tundnud end võitjana, teadmata, et ta on kaotaja; Julia, olles tol hetkel kaotaja osas, aga teadis, et ta on võitja.Oma võitu ta tähistama ei sõitnud. Riietanud end tundmatuseni, lipsas ta teistele märkamatult teatrist ja võttis suuna oma armsa Berkeley’ restorani poole. Maître d’hôtel, vana tuttav Angelo, juhatas ta saali ja võttis vastu tellimuse, mis üllatas oma erakordsusega: miss Lambert soovis biifsteeki ja õlut. Rangelt dieeti pidav Julia oli lasknud ohjad lõdvaks. Näis, et nagu olnuks ta väga väsinud. Kas triumfist? Või oli teda haaranud nukrus? Midagi olulist oli ju seljataha jäänud ja vaevalt, et tema elus veel kord toimub taaskohtumine Armastusega. Julia mõte eksles möödunus… Muidugi, ta võinuks selle tüdruku lihtlabasel viisil kõrvaldada! Aga tema loomus ei lubanud seda. Tema loomus tahtis, suisa nõudis, et Tom veenduks lava kaudu, k e l l e vastu ta vahetas suure kunstniku. (Muide, Julia saavutas siingi eesmärgi: Tom tuli tunnistama oma eksimust.)
Äkki Julia virgus… Tema lugu Tom Fennelliga ei läinud talle mitte ainult maksma (kingitused!), vaid tõotas ka sisse tuua. Valu, mis oli tekkinud Julia hinges Tomi reetlikkusest tema k u i naise suhtes, meenutas talle Phaidrat Racine’i samanimelisest tragöödiast. See oli t e m a roll! Julia muigas kergelt: jah, laval saab hingeelamusi esitada ainult siis, kui sa oled need ise üle elanud. Ja juba tiirlesid Julia peas mõtted uuest rollist, uutest proovidest, mis teda joovastavad; juba kumisesid tema kõrvus tuttavad sõnad: „Teie etteaste!“
… Julia heitis pika pilgu restorani suurde saali – tantsivale, söövale, joovale, flirtivale, klatšivale seltskonnale. Vaevumärgatavalt kerkis tema suunurk: „Maailm on lava…“
—
/“… ja mehed ja naised kõik vaid näitlejad.“ W. Shakespeare’i komöödiast „Nagu teile meeldib“./
1978. Vija Artmane ja Gunars Cilinskis. Telemängufilm “Teater” William Somerset Maughami samanimelise romaani järgi. Režissöör Janis Streics.
*
1966. Vija Artmane ja Donatas Banionis. “Keegi ei tahtnud surra”. Režissöör Vytautas Žalakevičius.
… aastakümneid hiljem.
2008.
Läti teatris Shaw’ „Pygmalioni” Eliza, Lermontovi „Maskeraadi” Niina Arbenina, Shakespeare’i „Romeo ja Julia” Julia, „Hamleti” Ophelia ja „Palju kära ei millestki”Beatrice, Brechti „Härra Puntila ja tema sulase Matti” Eva, Ibseni „Peer Gynti” Solveig, Rainise „Tule ja öö” Laimdota, Dostojevski „Idioodi” Nastasja Filippovna, Williamsi „Iguaani öö” Maxine Faulck, Albee „Kõik aias” Jenny, Vetemaa „Püha Susanna” Anne-Mai ja „Roosiaia” Melusiine, Tšehhovi „Kajaka” Arkadina, Bruckneri „Elizabeth, Inglise kuninganna” kuninganna Elizabeth…
60ndail ja 70ndail oli NSV Liidu populaarsemaid filminäitlejaid – „Lenfilmi” „Omad lapsed”, Leedu filmistuudio „Keegi ei tahtnud surra”, Riia filmistuudio „Edgars ja Kristine”, „Tallinnfilmi” „Gladiaator”, „Mosfilmi” „Jemeljan Pugatšovi” Katariina II, Riia filmistuudio „Teater”…
Ilus, blond baltlanna. Blond blondiks, aga väärikas.
Pärast Läti iseseisvumist tabas mitu aastakümmet Läti näitekunsti kuningannaks nimetatut löök löögi otsa. Aga eks see olegi kuningannade saatuse lahutamatu osa…
Talle hakati ette heitma tema kuulumist komparteisse, Kunstiteatri parteibüroo sekretäriks ja NLKP kongresside delegaadiks olemist, Lenin ordenit ja isegi NSV Liidu rahvakunstniku aunimetust. Mäletan Artmane tribüüni-esinemistest vähe, kuid mulle jäi mulje, et ta võitles näitlejate eest – palk jms… Kui ma eksin, parandagu mind keegi, kes mäletab paremini.
1998. aastal lahkus Artmane Kunstiteatrist – pool sajandit koduteatriks olnud teatrist. Teda võttis vastu Noorsooteater ja ta kasutas seda vastuvõttu 2000. aastani.
Maja, milles Artmane oma abikaasa ja kahe lapsega oli elanud, tagastati omaniku järglastele, kes kruvisid üüri nii kõrgeks, et seda ei suudetud tasuda. Koliti välja – tuhandete saatus noil aastail.
Artmane abikaasa – ilus ja soliidne, naisest aastaid vanem Arturs Dimiters, suri. See mees ei olnud pereinimene – ta oli lavainimene. 27 kooseluaastat – poeg ja tütar.
Minu raamatus Artmanest on „jutustatud“ 1980. aastal Riia filmistuudios valminud dokumentaalfilmist „Jutuajamine kuningannaga“, mis hämmastas lätlasi oma kuninganna avanemisega – endasse sissevaatamise sügavusega. Tsiteerin: „Mul oleks nagu kõik. Armastust üle Nõukogude Liidu! Ja perekond. Kõik! Kõik… Kuid minu saatus ei ole õnnelik – aga võib olla see polegi nii paha…? Olen alati olnud harmoonia otsinguil. Püüdnud inimesi aidata. Ma ei või kinnitada, et mõni inimene oleks mulle ekstra halba teinud. Kuid harmooniat pole ometi olnud. Tõelist harmoonilist armastust pole olnud… Alati on olnud vajadus midagi või kedagi arvestada. Arvestada kohustusi, tööd, teisi inimesi. Alati olen ma pidanud midagi ohverdama, isegi armastuses… Mulle näib, et ma olen endale rohkem ära öelnud kui lubanud. Ei-ei, oma näitlejasaatuse üle oleks mul patt nuriseda. Ma olen sündinud, hõbelusikas suus. See on fakt. Aga tõelise õnne jaoks on alati midagi puudu jäänud. Alati…“
Ja siis poeg, kelle kohta räägiti koledaid jutte – alkohol, narkootikumid. Ema ei jäänud lootma ainult arstidele. Kuis kõik oli, teavad ainult nemad kahekesi. Üks on teada: poeg suutis väljuda sellest soost, mille laugastes nii paljud hukkunud. Juba „nooruses“ heliloojana ja bardina endale nime teinud Kaspars jätkab seda teed. Tema elutee jõudis ka kirikuteele – restauraatorina. Ent veelgi olulisem: ta süvenes piiblitõdedesse ja võttis omaks õigeusu. Mingi murrang toimus ka Vija Artmanes – ta leidis pojaga ühise usu…
Vija Artmane on üle elanud kaks insulti ja infarkti ning varjunud oma maamajakesse… Unustatuna.
Ma ei tea, kuidas kõik täpselt oli, aga räägitakse, et poeg olevat kirjutanud ajaleheloo oma emast ja sellise, mille peale virguti, ka halvustavalt.
Eestis selliseid „rentslisse tõukamise“ lugusid ei juhtunud – siin töötasid kunagi komparteiga seotud andekad (näite)kunsti inimesed edasi.
Mulle ei jäänud Artmanest muljet kui lätlaste vaenlasest. Mulle jäi temast mulje kui väärikast inimesest. Võib olla ma ei tea finesse..?
Ajakirjanikuna ja biograafina, st inimesena, kes on kohtunud väga paljude erinevate –karakterite, positsioonide, erialade poolest vägagi erinevate – inimestega, on mulle sümpatiseerinud just need, kes ei kuku oma võimsust/võimukust demonstreerima, tädilikult õlale patsutama, teisi saladuskatte all klatšima, sind sinatama… Artmane kuulub nende inimeste hulka, kellele ma ei saanuks iialgi öelda sina – on selliseid inimesi. Ja kui ma neid ridu kirjutan, meenuvad ühed teised read – read minu raamatust (meie jutuajamised toimusid teatris Artmane garderoobis): „Garderoobis ei ole enam mingit ajaviitmist. Artmane istub toolile… Selg sirge, jalg üle põlve. Nagu vürstinna Orlova Valentin Serovi maalil. Ta heidab mulle pilgu nagu laulja, kes annab oma klaverisaatjale märku, et on valmis alustama…”
… 2008
Vija Artmanet ei ole enam – ta suri 11. oktoobril.