„Ülle Ulla“

Tiraaž 6000 eks.
75 lk, fotodega.

Raamat jutustab Eesti ühest omapärasemast lavaisiksusest Ülle Ullast (10. november 1934) – balleti- ja karaktertantsijast, draamanäitlejast, tantsivast-laulvast music-halli ja varieteeartistist. Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus aastast 1965.

Katkend raamatust

1945. aasta 26. jaanuaril teatab ajaleht, et Estonia teatris avatakse balletistuudio.

„Ema, kas sa oled lugenud?“

Ema on lugenud…

Unetu öö. Miks ka mitte: peas on segamini „jaa“ ja „ei“ – lubada või keelata. Ta peab otsustama. Ainult tema. Ja tema üks sõna võib tähendada tütre elus palju, ehk isegi kõik.

„Ei“ ütlemiseks on olemas põhjus: tüdrukul on tervis nõrk. Ja siis veel too ei-tea-millest tekkinud soov, et tütrest saaks arst… Ent mida varjata tol talveööl iseendaga juttu ajades! Eks tahtnud temagi lavale, käinud pühapäeviti Hommikuteatri proovidel… Ja kui lõpuni avameelne olla, siis oli ju tema seegi, kes tüdruku teatrisse viis. Ning raadio ostis, et tüdruk muusikas elaks… Niipea kui sealt kostis vanatantsumuusika – see tüdruku meelest kõige kaunim, pani plikatirts endale selga heelgeldatud puhvkäistega ja alt laieneva kleidi ning keerles suure peegliga riidekapi ees. Mitte keegi – kärbeski mitte! – ei tohtinud tema tantsu pealt vaadata. Tüdruk pelgas publikut: äkki ei tule kõik n i i kaunilt välja nagu „nendel ühtedel seal kontserdil“… Ta ei teadnud, et „need ühed seal kontserdil“ olid Galina Tšernjavskaja ja Eugenie Litvinova erastuudio õpilased. Kuigi emal oli tütre „tantsutundidesse“ sissepääs „rangelt keelatud“, teadis ta neist – oh neid emasid-kõiketeadjaid! – ja oleks ehk tüdruku erastuudiossegi viinud, kuid ta teadis ka nende tundide hinda. Nüüd aga on õppimine tasuta… Ema mõtleb ja mõtleb ega suuda „ära mõelda“. Tüdruk ei tea sellest midagi. Ja kui ema annab nõusoleku märgiks allkirja, arvab tüdruk, et tema järjekordne ettevõtmine tähendas emale vaid selle aja kaotamist, mis kulus nende lühikese perekonnanime kirjutamiseks.

23. veebruaril algavad katsed. Katsetatavaid on ligi sada.

19. märtsil öeldakse jaa-sõna neljateistkümnele. Ka Ülle Ullale…

10. aprilli Õhtuleht kirjutab: „Pärastlõunatundidel seiseneb harjutussaali kümmekond pisitüd­rukut. See on õpperühma noorim kaader nii ealt kui ka õppekogemustelt. Balletitundidega algasid nad kuu-poolteist tagasi. Hoolikalt sooritavad nad harjutuspuu juures oma harjutusi. /—/ „See on mu õpilaspere kuulekaim ja õpetusele vastuvõtlikum osa,“ jutustab Anna Ekston. „Väikestel on elav huvi õppimiseks ja nad teevad oma tööd tõsidusega. Ballett on raske ala, mis nõuab pikaajalist har­jutamist. Paljud tüdivad ja jätavad õpingud pooleli, eriti tütarlapsed 16–17aastaseks saades, mil neil on teised huvid. See pisitüdrukute pere siin on aga peaaegu samas koosseisus igal harjutustunnil õigel ajal kohal ja nad ei ilmuta mingit õppeväsimust, kuigi just algharjutused on igavad ja tantsu vastu tekib huvi õpilastes siis, kui saab õppida midagi esinemiseks. Neil siin tuleb sooritada veel palju raskeid õppenumbreid enne publiku ette pääsemist. /—/ Jälgides oma õpilaste arengut tantsu alal, olen rõõmus, et saame uut järelkasvu oma lavatantsijate perele. Kui möödunud aastal alustasin tööd Estonia tantsurühmaga, oli see raske, sest lavatantsijate pere oli laiali paisatud. Nüüd võime tulevikule vastu minna juba heade lootustega, sest juurde on kasvamas uus lavatansti­jate kaader.““

Veksel on antud. Aga need, kelle abil pidi see kord välja lunastatama, alles sirutavad, kramp­likult harjutuspuust kinni hoides, oma pulkpeenikesi jalgu, mis värisemas püüdlikkusest ja saamatu­sest…

Üks ja kaks ja kolm ja… Pöiasirutus korda! Ja üks ja kaks ja…

Ah et teil on igav! Pidage meeles: exercise on kõige alus! Lähme edasi – üks ja…

Nii. Ilus! Plié sügavam… Ja pehmem – kassi graatsia…

Tantsija keha on nagu muusikariist – seda peab hääles hoidma. Aga teie! Ime, et te veel jalg­palli ei mängi!

Lenda! Ole õhus… Kõrgemale – no-oh… Ballett on juba iseendast püüdlemine kõrgusesse, paremusele. Või mida muud see tõus varvastele siis ikka tähendab – eks ole ju… Veeel kord… Veel kord! Sa oled luik…. Luik! Mitte part…

Arabeskide juures on sul põlvesirutus ikka halb. Sa suhtud asjase nii, nagu oleks sul dublant nende kohtade jaoks, millega sa ise hakkama ei saa!

Kõigepealt tuleb õppida t a h t m a! Tahet ei tehta üheski tehases ega müüda üheski kaup­luses… Nii, algusest peale!

Korralikult teed, nagu öeldakse, täie jalaga. Aga sellest on vähe: tuleb teha täie mõistusega ja täie hingega. Alles siis saab ka liikumatu poos tantsu lahutamatuks osaks!

„Surev luik“ kestab vaid 130 minutit, aga mida kõike ei suuda selle aja sees öelda suur kunst­nik! Näitlejameisterlikkus…

So-oh! Teostamise aeg on saaabunud. Mida teile siis nüüd öelda? Vast nii: meenutage meie kogemusi ja tehke kõik omamoodi. Minge! Ja hoiduge faux pas´dest… Need on ainsad pas´d, mille­ga te e i p e a hakkama saama!

1953. aasta 1. juuli. Teine kontsert, diplomite kätteandmine. Täismaja; laval loorberipuud, presiidiumilaud – direktor Anna Ekston, õpetaja Zoja Kalevi-Silla, külalised Moskvast, Leningra­dist… Kuus tooli: Iraida Generalova, Aime Leis, Maire Loorents, Aigi Rüütel, Signe Tamm, Ülle Ul­la. Ja loosung: „Olgu tervitatud Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli I lend! Hoidke kõrgel Eesti NSV kunsti lippu!“

*

1967-1969. Leningradi Music-Hall

*

1974. Eesti Televisioon. Oscar Wilde “Leedi Windermere´i lehvik”. Mrs. Erlynne – Ülle Ulla, lord Windermere – Hans Kaldoja.

… 19. ja 20. aprillil esietendus televisiooniteatris “Leedi Windermere´i lehvik”. Nähtust olulisem on leidnud väljenduse Huko Lumeti arvustuses: “Osatäitjatest väärib kõigepealt esiletõstmist näitleja Ülle Ulla, kes Erlynne´i kujst voolis meistritöö.” Meistritöö – see on olnud tantsija Ülle Ulla rollide hindamisel üks enamkasutatav sõna. Kuigi Ulla on näidanud oma kuulumist meistriklassi paljudes žanrites, on temast ikka kõneldud  k u i  t a n t s i j a s t.  Pärast “Leedi Windermere´i” seisab esmakordselt tema nime ees  n ä i t l e j a. Juhtunut ei saa uudiseks arvata: kõik nüüdne on aegade jooksul märgatust tekkinud ootuste-lootuste täideminek. Tarvitseb vaid meenutada Ulla lavategevust selle algusest peale.
1954 – kümme aastat tagasi: balletis “Karneval” on nähtavad dramaatiliselt õnnestunud momendid, balletis “Esmeralda” – minutid;
1964 – kümme aastat tagasi: balletis “Suur võlur – armastus” on Ülle Ulla kunstnikuisikus tegemist tõelise tragöödianäitlejaga balletilaval…
Ka nende üksikute rollide nimetamine lubab järeldada, et lavaelu algul otsitud ja leitud suund – õppida avama uksi inimeste sisemaailma – on end õigustanud. Iga mööduv aasta tõi andekusele ja töökusele lisaks elu- ja lavakogemusi ning viis Ulla üha lähemale oskusele liikuda inimhinge keerdkäikudes. “Leedi Windermere´i lehviku” jälgimise ajal tekib tunne, nagu oleks Ulla kasutuses “teedekaart” – nii eksimatu on tema “liikumine” inimese sisemaailmas.

… Juba enne Mrs. Erlynne´i ilmumist saab vaataja teada, et tegemist on äärmiselt võluva, maitsekalt riietatud, “kohutava” naisega. “Kohutav” (ja eriti teiste naiste silmis!) on Mrs. Erlynne tänu tema sõbralikele suhetele nende lugupeetud naiste meestega… Vestluste päevakorrapunktiks nr. 1 on aga noore abielumehe lord Windermere´i sagedased külaskäigud Mrs. Erlynne´i juurde. Veel ei tea kõrgem seltskond ühe oma truu liikme tegevuse tõelist põhjust – ega tohigi seda teada saada…

Kakskümmend aastat tagasi jättis kõrgema seltskonna daam, lugupeetud abielunaine Mrs. Erlynne oma tütre ja abikaasa mehe pärast, keda ta armastas. Ei avaliku arvamuse hukkamõist ega julm karistus – tütrest ilmajäämine – takistanud teda järgnemast armastatule. Armastatu aga hülgas naise õige pea. Murtud Mrs. Erlynne kadus “areenilt”. Nüüd, kaks aastakümmet hiljem, ilmub ta Londonisse… Lugenud ajalehest, et tema tütar abiellus rikka lord Windermere´iga, otsustab ta endale elatusraha nõuda. Kui lord ei nõustu, saavad kõik (ka lordi abikaasa) teada, kes on Mrs. Erlynne. Ja see teadasaamine võib tublisti määrida lugupeetavat lordi… Noor leedi muidugi ei tea, miks tema abikaasa külastab seda “kohutavat” naist ja nõuab isegi tema kutsumist väikesele koosviibimisele, mis korraldatakse leedi sünnipäeva puhul. Leedi Windermere otsustab mehe juurest lahkuda… Juba on ta jõudnud kirjutada hüvastijätukirja. Mrs. Erlynne leiab selle: “Ei! Ei! See on võimatu! Elu ei korda nii oma tragöödiaid. /—/ Needsamad sõnad, mida mina kakskümmend aastat tagasi kirjutasin tema isale ja kui kibedalt ma selle eest karistada olen saanud! Ei, tõeliselt saan ma karistada täna õhtul, praegu!” Tekib segadus, mille Mrs. Erlynne lahendab…

Kuidas esitada seda rolli?
Kas mängida kannatavat, nooruses tehtud vea pärast meeleheites visklevat naist, ja uut meeleheidet, mis tekkinud vajadusest elatusraha järele? Kas võib aga veaks lugeda võimet armastada ja armastatule järgnemist! Päästab vaid pesunöör või soolhape… Melodraama.
Kas mängida kord armastuses pettunud naise muutumist küünikuks, väljapressijaks, teistele näkku sülitajaks?
Kas mängida naist, kelle soontes voolab seiklejaveri, kelle kunagine suur armastuski oli vaid seiklusetaotlus?
Kas…

Ulla alustab nii nagu “vanasti”: kuulab äärmiselt tähelepanelikult autorit ja lavastajat ning lisab kuuldule  o m a  t e e m a . Ulla jaoks pole olemas positiivseid ja negatiivseid inimesi. Tema jaoks on igas inimeses positiivset ja negatiivset, kusjuures domineerima  p e a b  positiivne. Nii Mrs. Erlynne´igi juures.
Ulla “eraldab” temast positiivse ja negatiivse. Ühele poole jääb hoolitsetud välimus, riietuse maitsekus, mõistuse avarus, väljenduse vaimukus, võime suureks armastuseks, optimism, head kombed, viisakus… Aga sellel viisakusel on sageli teesklus kaaslaseks – “Kui tüütu see on, kui peab olema viisakas nende vanade kõrgest soost lesknaiste vastu.” Ja teesklus on eesmärgi teenistuses – “Väga meeldiv teiega tutvuda, leedi Jedburgh. Me oleme teie vennapojaga suured sõbrad. Ma olen väga huvitatud tema poliitikukarjäärist. Arvan, et ta on kindlasti väga edukas… Ja ta on nii võrratu kõnemees. Aga me kõik teame, kellelt ta selle on pärinud. Lord Allandale ütles mulle alles eile pargis, et Mr. Graham kõneleb peaaegu niisama hästi nagu tema tädi!” On üsna loomulik, et sellisele jutule järgneb küllakutse “tädilt” – leedilt, kelle kaudu jõuab Mrs. Erlynne taas astme võrra edasi trepil kõrgemasse seltskonda. Milleks talle see seltskond? Mrs. Erlynne tahab, et teda tunnistatakse, imetletakse, märgatakse ja hinnatakse tema voorusi… Ta oleks võinud end “maksma panna” näiteks õpetajana või ehk isegi teadlasena – tema intellekt oleks seda võimaldanud. Kuid see ei olnud moodne: ajastu ei tundnud huvi naise ajude vastu. Võib-olla kunagi mõtles temagi nii nagu tema tütar praegu: “… inimesed suhtuvad ellu nagu mingisse spekulatsiooni. Eluga ei tohi spekuleerida. Elu on sakrament. Tema ideaaliks on arnastus. Ja tema puhtus on ohverdamine.”
Aga jätkus ühestki vopsust ja elu ongi peapeale pööratud… Positiivne on Mrs. Erlynne´i juures seegi, et ta on teo- ja tahteinimene; negatiivne, et ta eesmärgid on väärad, ego-positsioonilt lähtuvad! Paradoks: tahe olla esimene  s e a l, mille iseloomustamiseks ütleb: “… selles seltskonnas on just niisama palju lolle kui vanasti.”

Selliseks “mõtles” Ülle Ulla oma Mrs. Erlynne´i. Kuidas seda aga laval välja tuua? Ulla võtab siingi aluseks  o m a  l a a d i – seesmise temperamendi, välise tagasihoidlikkuse ehk nagu kord vaimukalt sõnatud: “Lõunamaise kire põhjamaa rüüs.” Ja kummaline – Ulla saab jälle  o m a  tahtmise… Vaataja ei mõista Mrs. Erlynne´i hukka, vaid leiab, et see naine väärib  m õ i s t m i s t.

Niisiis, jälle võit, ja võit truuksjäämisega oma teemale, oma laadile. Võiks öelda: Ulla mängib iseennast etteantud olukordades. Aga eks ole nii situatsioon kui ka endale truuksjäämine ühevõrra tähtsad.

/—/

Kümme aastat tagasi, balleti “Suur võlur – armastus” aegu täheldati, et Ülle Ulla “valdab harukordset annet avada igas liigutuses selle peaaegu sõnaliselt konkreetset tähendust. See ei tähenda, et ta on draamanäitleja balletis. Ta räägib kogu olemusega, see on unikaalne plastiline kõneorgan”.  S e e  on tantsija-Ulla pärandus näitleja-Ullale.  S e e  on minevik olevikus…

“Kogu osa ulatuses elas näitleja orgaaniliselt kujus, oli õige ja loomutruu pisinüansideni, sealjuures väljendusvahendite valikul täpne ja ökonoomne. Erlynne´i allasurutud ematunded ja võitlus oma koha pärast “kõrgemas seltskonnas” olid antud suure seeesmise pingega ja õnnelikult melodraama kari vältides. Erlynne´i osa täitmist võib õigusega pidada hooaja väljapaistvamaks kunstisündmuseks.”

*

1959. Ülle Ulla – tantsijatar balletis “Boleero”. Helilooja Maurice Ravel, ballettmeister Vladimir Burmeister.

*

2000. Ülle Ulla Pärnus külas autoril.

… 2016 
Ülle Ulla lahkus 10. aprillil