„Larissa Lužina“

Tiraaž 15000 eks.
136 lk, fotodega.

Katkend raamatust

Leida Laius:

„Sel 1958. aastal täitsin ma üleliidulise filmiinstituudi praktikandina filmi „Kutsumata külalised“ juures teise režissööri kohustusi. Baarilauljatari kandidaatidega lähemalt tutvudes, nende rütmilisi ja plastilisi võimeid selgitades (laul kõlas helilindilt!), hakkas mulle silma üks tütarlaps, kes oma ujedusega ei äratanud režissööris mingit usaldust. Millegipärast ei raatsinud ma temast siiski loobuda. Ja üle nädala, kuni otsiti uusi kandidaate, tegime nn. põrandaaaluseid proove muusika, liikumise ja partneritega suhtlemise täpsustamiseks. Nüüd, uuesti võistlustules, oli režissööri poolehoid võidetud.
Kui mu hoolealune filmivõteteks estraadile astus, märkasin, et ta põlv lausa võbiseb. Jälgisin pingsalt, kas temas toimub see näitlejanatuurile omane pööre, kas ta suudab sellest eelnärvist õigeaegselt vabaneda… Suutis! Kui muusika algas, oli ta loomingulises vormis ja olukorra peremees. Estraadilt kõlas laul siirast inimlikust tundest, millesse osatäitja oli pannud oma sarmi, noorusliku puhtuse ja veetluse. See läks kõigile südamesse, seda enam, et film jutustas dramaatilistest sündmustest, inimeste kodutusest ja ahistatusest võõral maal.“

Jälle oli elu näidanud üht oma paradoksidest. Alles see oli, kui tütarlaps teatriinstituudi sisseastumiskatsetel laulmise pärast läbi kukkus, nüüd aga “lauljana” üleüldise tähelepanu osaliseks sai: liikvele oli läinud jutt   ü h e s t
u u e s t  –  k e l l e s t k i  L u ž i n a – n i m e l i s e s t.
Tähelepanu kulminatsiooniks oli “Tallinnfilmi” kunstinõukogu otsus anda talle naispeaosa stuudio uues filmis…

*

1963. Cannes`i filmifestivalil: (vasakult) Larissa Lužina, Inna Gulaja, Stanislav Rostotski, Sergei Gerassimov, Lev Kulidžanov.
(www.kinoart.ru/magazine/11-2003/publications/fomina0211 – 10. 03. 2008)

1966 “Vertikaal”, Larissa Lužina ja Vladimir Võssotski.

*

Larissa Lužina triumf-film “Seitsme tuule käes” (1962, režissöör Sergei Rostotski) viisid ta Cannes`i, Oslosse, Varssavi, Pariisi… Larissa Lužinast “sai” Larisa Lužinova, Larysa Lužyna, Larissa Loujina, Larisa Lujina… 1964. aastal lõpetas ta VGIKi ja järgmisel aastal pakuti talle filmitööd Saksa DVs: kõigepealt seriaali “Dr Schlüter” ja selle töö – ema ja tütre rolli – eest anti talle Saksa DV rahvuspreemia.  Uued seriaalid ja telelavastused, raamatu ilmumine, kaks teleauhinda  “Kuldne loorberioks”… Noil aastail oli see tõesti kui unelmateelu!
Nõukogude Liidus tehtud filmid sellist furoori ei tekitanud nagu “Seitsme tuule käes”, kuid on siingi, mida meenutada: “Vertikaal” – kohtumine Vladimir Võssotskiga, “Nii algas legend” – Juri Gagarini ema roll jne kuni tänase päevani välja. Ehkki vahepeal – johtuvalt riigis toimunud muudatustest – jäid hätta filminäitlejadki: paljud tõelised professionaalid, rahva armastatud tähed olid sunnitud ostma riideid  kasutatud riiete poest, müüma metroojaamades loteriipileteid ja muud sellesarnast, mis mõnegi neist ahastusse viis ja isegi nii, et valiti võimalus siit ilmast lahkuda… Need, kes suutsid noist aegadest “läbi närida” võivad nüüd mõneti juba rõõmsamalt elule vaadata. Ka Larissa Lužina.
Larissa Lužina eraelust nii palju, et selles on neli ametlikku abielu. Ühes hiljutises teleintervjuus tunnistas näitlejanna, et lahkuminek teisest abikaasast ja poja isast operaator Valeri Šuvalovist oli ilmselt üks nooruse rumalustest ja kui näidati kaadrit, kus hallipäine hr Šuvalov Larissale külla tuli, oli tore tõdeda, et ende vahel ei valitse vaen. Minule isiklikult seda meeldivam, sest 1977. aasta suvel oli see paar minu külaliseks Pärnus – seoses intervjuuga selle raamatu tarvis.  Ja ma kogesin oma silmaga Lužina lausa meeletut populaarsust  – arvan selle aluseks temast kiirgavat rahulikkust, helgust, pehmust… Või nagu kriitikud kirjutanud:  näitlejatari edu saladus peitub võimes nakatava jõuga kehastada kõikidel aegadel igihaljast ülluse, puhtuse ja truuduse ideaali. Mul polnud enne ega ole olnud ka hiljem võimalust näha sellist harrast austust nagu ma nägin noil õhtutel Pärnus – õhtustasime restoranides ja kuna noil aegadel puhkas Pärnus palju vene ja juudi vaimu/kunstieliiti kuuluvaid persoone ning sanatooriumid olid tulvil venemaalastest, siis oli neid ka õhtustes restoranides. Keegi ei jooksnud Lužinalt autogramme paluma ega teda katsuma, keegi ei visanud  ühtki repliiki – teda lihtsalt vaadati,  mingi seletamatu heameel näol. Küll aga saadeti meie lauda šampanjapudeleid ja šokolaadikarpe, kuid see toimus kuidagi soliidselt, tasu tahtmata. Võimet kutsuta inimestes esile sellist pilkude soojust võib vist pidada ülimaks …

*

2004.
Популярная актриса, народная артистка России Лариса Лужина отметила 65-летний юбилей, по поводу которого в Доме кино отгремел ее творческий вечep