„Ita Ever“
„Ita Ever“
[Eesti Teatriliit]
Tallinn, Eesti Raamat, 1991.
Tiraaž 11000 eks.
256 lk, fotodega.
Katkend raamatust
Aasta 1986…
Draamateatri sisekord ja lavatööd lonkasid ning suurem osa trupist, eriti näitlejannad, olid logelemisseisundisse surutud. Ent Ever – nagu ta on: omast
kõvasti kinni hoidev ja õnne uskuv – jäi…
„Ita Ever, kas Te olete õnnelik?“
„Olla õnnelik – mida see tähendab? Olla terve, teha tööd, mida ihkad… Tean, et leidub inimesi, kes imestavad: millest küll on Everi juuksed halliks läinud – ta on teatud-tuntud inimene, tal on… jne kõik, mida õnneks arvatakse. Jaa, mul on teatud tuntus ja on heameel, et olen kujunenud näitlejaks ja et ei ole sattunud kohutavasse autoavariisse ja… ja on veel palju teisigi õnnesid. Üldkokkuvõtet tehes tundub mulle, et on aus kirjutada oma elu ja kolmekümne kolme tööaasta kohta: korda läks. Nojah, aga eks igaühel ole oma arusaamad õnnest. Ja õnnel endalgi on niimitu nägu, et!…“
„… ja eluaastaist sõltuvat nägu. Kahekümneviieselt ollakse ju teistmoodi õnnelik kui viiekümneviieselt: nooruses on õnn nii või teisiti ühenduses tulevikuga, viiekümneviieselt – minevikuga.“
„Oojaa! Mäletan, kui tulin teatrisse, ahmisin endasse kõike avasilmi-avasui – kõik ümberringi oli üksainus suur õnn! Nüüd istun, silmevahe kortsus, kunstinõukogus ja avaldan arvamust, õiendan… Eks omamoodi õnn ole seegi, et oled arvestatav isik ja et saad asjade käigule kaasa rääkida; kas tulemuslikult, on iseküsimus. Ma ei tea, kas ma olen „parem“ nüüd või nooruses (näitlejana küll!), aga küllap oleks üsna imelik, kui inimene suhtub vanemas eas kõigesse nii, nagu suhtus oma nooruses. Siiski! Üht suhtumist ei ole ma muutnud – ma „ei mängi“ rolliga…“
Ita Ever on mänginud elurõõmsaid, vaimukaid, löögivalmis, temperamentseid tegutsejaid; tunnetepuhtaid naiivitare; kõverdunud keha ja/või hingega traagilisi olevusi; resoluutseid, õige asja eest võitlejaid; lohutavaid, kõikemõistvaid emasid; naisi-iluasju… Ever on ainulaadne väikekodanlaste loomisel: rida Bellast Polkovniku Leseni on Everi näitlejatee rikkaim ja värvikaim (tavaliselt suhtutakse taolistesse naistesse taunivalt, kuid kujutlegem, et neid ei oleks – kas poleks siis elu igavam ja rollidegalerii luitunum?). Ent see Everi väga rikas ja väga värvikas näitlejatee on olnud ühes mõttes siiski traagiline, täpsemalt avaldas selle Gunnar Kilgas: „Ita traagika ongi selles, et ta on mänginud suurt meisterlikkust nõudvaid osi, kuid selliseid, mida ei märgita biograafiates ega nekroloogides – ei kõla ju, kui öelda, et ta oli hea näitleja, mängides „Pimedas mehes“ või „Kallimast kallimas“! /—/ Õnnetud näitlejad, kel selline saatus – kuigi, jah, andekad ja töökad näitlejad, aga vaat pole rolle kõlava rollideloetelu jaoks!“ Kui vaadelda kõrgemalt, siis rakenduseta või vähese rakendusega andeid on palju. Eks ütle tuntud aforismgi, et näitleja – see on mängimata (mitte: mängitud!) rollide kalmistu…
„Roll…? Kuigi väidan, et ennekõike olen ma teatrinäitleja, püsin seisukohal, et näitleja peab suutma töötada igal „laval“, olgu siis tegemist raadioga või televisiooniga, ning igas žanris. Ja kui ta on suuteline, siis ei tohiks rollidest puudust olla!
Kui süveneda, siis on mul kadedust äratav rollidenimistu: boamadu Berta, Öö, Kunksmoor, vihmauss… Mida te naerate? Püüdke neid mängida ja te üllatute, kui palju fantaasiat see nõuab! Uskuge, vihmaussi hingeelu avada ei ole sugugi lihtne ja kerge.
Mis puutub nendesse nn esindusrollidesse, siis on mul olnud Margareta, Kattrin, Gertrud, Spidola, Maša, Anna Pavlovna, Anna Petrovna (Sarra), Natalja Petrovna, Maja Rubek, Lemminkäise ema, Koidula – kuulge, mulle tundub, et neid on kuidagi väga palju?… Milegipärast aga ahastatakse, et Ever pole mänginud „häid“ rolle ja vahel näib mulle, et olen enda ümber kõmu tekitanud mitte mängitud, vaid just mängimata rollidega… Aga selliseid rolle, mida tahaks „mängida ja siis surra“ – nagu sageli pateetiliselt lausutakse -, mul pole. Valetan, üks siiski on! See on Martha roll Edward Albee` näidendis „Kes kardab Virginia Woolfi?“, mille Adolf Šapiro lavastas Pärnu Draamateatris.
No hästi, mul ei ole olnud „tõupuhtaid“ tragöödiakangelannasid. Kuid mis siis? Ja ma pole neid ka niiväga ihanud. Ma ihkan komöödiakangelannasid – neis tunnen, et minu „õis õitseb“.“
„Kuid! Ka koomilise talendiga lavastajad on haruldasemad ja Teie – nagu olete pidevalt toonitanud! – ilma lavastajata ei saa.“
Lavastajaid ja režissööre on mul olnud kümneid.
Üks sort on kõige õudsem: see on lavastaja, kes müüb oma näitlejad maha. Mida see tähendab? Näiteks, ta ütleb kunstinõukogus: ma ju rääkisin talle, st näitlejale, aga tema, näete, ei võtnud kuulda.
Väga vastik on ka selline lavastaja, kes tuleb proovi ja ütleb: nüüd loeme… Järgmises proovis – jälle loeme… Loeme esietenduseni! Kaks kuud on sihitult sumatud.
Hea lavastaja on see, kellel on oma nägemus: ta teab, mida ta tahab. Ideaalne on Adolf Šapiro. Ka Voldemar Pansoga tekkis meil alateadlik klapp 70ndate aastate algul, mil ta oli Draamateatri peanäitejuht. Kui Panso suri, ütles üks mu vana partner: tead, Ita, meie sinuga kui näitlejad surime ka… Tulevik näitas, et ütluses oli tõetera sees.”
„Partner…“
„Partner on esimese tähtsusega „asi“ laval. Hea partner on see, kes on improvisatsiooni- ja inspiratsioonivõimeline ja vaatab sulle silma. Hea partner kõnetab sind pärast sedagi etendust, mil sa kogemata ajasid sassi misanstseeni või teksti.
Ideaalne partner on ideaalne näitleja. Aga milline on ideaalne näitleja? Tark, andekas, töökas, ilus… Seda sünteesi on Eesti teatreis raske leida; räägitakse, et Erna Villmer olnud selline, aga teda pole ma näinud.
Mina ise kui partner? No ma ei lähe lavale, küüslaugu lõhn suus, ei viruta partnerile kõrvakiilu sellise hooga, et ta on paar päeva kurt. Juba sellest võib järeldada, et ma ei ole „halb“ partner! Olen püüdnud end kollektiivi sobitada. Mul ei ole olnud raske olla kollektiivis. Ma usun, et ma ei ole kõige halvem natuur kollektiivi jaoks…
Partnerlus – ega see ole ainult proovisaali ja lavaga ühenduses olev mõiste. Partnerlust sooviks näha kõiges ja kõikjal. Aga kui sageli võib kohata kahjurõõmu, ebasiirust, kadedust, soovi teiste isiklikus elus nuhkida. Tegelikult on meie töö ju väga huvitav ja me peaksime ainult sellega tegelema; me peaksime töösse sukelduma ühisrõõmu ja -innuga alates esimesest proovist.“
Mulle on kõige tähtsamad esimesed proovid, kus ma saan selgeks oma suhte lavastajaga – kuivõrd ta mind usaldab. Kui ta on mulle selgeks teinud rolli põhipunktid ja annab ülesanded, hakkan ise pusima. Tavaliselt valin esimeses, teises ja ka kolmandas proovis võimalikult nurgapoolse koha ja asun kuulama. Just nimelt kuulama, sest tean, et analüüsijana olen nõrk. Mul puudub ka tervikutaju, tegelen ainult oma rolliga. Hiljem, kui töö jumet võtab, julgen teha palju ettepanekuid – proov on ju proovimiseks.
Ma ei loe virnade viisi lisamaterjali, vaid püüan leida elust enesest analoogiat nagu mu armas Miss Marple`gi. Väga palju annab muusika – olen ses suhtes ülimalt tundlik. Sageli tekitab mingi mulle vajaliku impulsi vestlus mõne inimesega või mõni raamat, näiteks ema Anna loomisel aitas mind Patrick White`i „Inimeste puu“…
Kodus ma ei mängi rolli läbi ega räägi teksti kuuldavalt; kodus, kohvi juues, lihtsalt mõtlen. Roll asetub minus kindlalt paika, kui olen grimmis ja kostüümis. Lõplikult on asi selge, kui saalis on publik.“
On olemas laupäevaõhtu-publik ja pühapäevaõhtu-publik. On olemas esietenduse publik, selline rõhutatult tähtis ja „tärgeldatud“. Ja see publik ei lase end lõdvaks ses mõttes, et noh lubaks endale täiest hingest naerda; see publik vaid muigab. Vahel ma mõtlen, kas esietendus pole kujunenud formaalseks prestiižietenduseks?…
Etendus maal… See on omamoodi. Kolm esimest rida on täis lapsi, kes ootavad nalja, ja kui nad seda ei saa, hakkavad üksteist nügima ja nina urgitsema.
On publikut, kes kogu aeg nagu ootaks midagi – rutiinivaba vaatenurka ja sellele lähenemist. On saale, kust midagi vastu ei kaja.
Kõige hinnalisem on publik, kes avaldab, mida mõtleb – reageerib! Ja kui ta veel mõtleb sinuga ühes suunas, siis lööb su silm särama ja sa ütled vaheajal partnerile: vaat milline tore publik täna on!
Publik võib näitlejale isegi dopinguks osutuda. Kui su päevas on olnud midagi pahasti ja sa astud lavale ja tunnetad, et publik on ootuselevil, kaob päevapaha, su närvid tulevad nahapinnale, sind haarab meeldiv erutus ja etendus muutub naudinguks. Kui sind aga võtab vastu jäine vaikus, tahad seda tavaliselt ikka murda. Teinekord võid sa teha mis tahes, jäisus ei sula. Millest see tuleb, ma ei oska öelda…
Kummaline, et siiski kõik etendused lõpevad aplausiga. Miks?… Miks ollakse pseudoviisakad ja ei julgeta lahkuda saalist või jätta aplodeerimata?… Praegu ma muidugi räägin täiesti näitlejavastast juttu, kuid nii see on. Õigupoolest on aplaus ju omamoodi palgalisa, mis teistel elukutsetel enamasti puudub.
Meie töös on veel üks tasu viis – kiri. See on juba n-ö konkreetne tasu. Mida kõike ei kirjutata! Sinu poole pöördutakse kui mõne tegelaskuju poole mõnest lavastusest ja palutakse mõttelist toetust; sind kui näitlejat tänatakse lavastusest saadud õppetunni eest jne, jne. Hingest tulevad tänukirjad muidugi lähevad hinge… Mäletan, Koidulat mängides sain palju selliseid kirju, just vanematelt vaatajatelt. Pärast seda, kui olin pimedate jaoks linti lugenud John Galsworthy terve „Forsyte`ide saaga“, sain kirju, mis mind hingepõhjani liigutasid…
Üldiselt olen ma publikulembene ega armasta publikut arvustada ja süüdistada.“
Ja kui kiitus on läilalt kirjutatud. Ütleksin: vähem ülivõrdelisust, rohkem ninnahakkamist. Ja üldse: normaalsele inimesele on ebamugav, kui teda korraliku töö eest kiidetakse. Ning lõppude lõpuks on tõde vanas heas ütlemises: kriitika pole kunagi suutnud surmata seda, mis peab elama, ja kiitus pole kunagi suutnud elus hoida seda, mis peab surema.
Olen täheldanud, et ajalehtedes ja ajakirjades avaldatud näitlejate portreelugudes kiputakse näitleja tööd ületähtsustama ja väidetakse, et see on raske. Ei ole raske! Siin on nagu igal elualagi: kui oled professionaal, pole töö raske. Ammugi mitte tähtsam teistest! Näitlejat ei rõhu kaugeltki niisugune vastutus nagu kirurgi või agronoomi. Ärge aga võtke seda juttu kui minu püüet „alandada“ oma elukutset ja näidata, et mina olen „asjast üle“. Oma töö pärast, tunnistan, veristan minagi oma südant ja tean, kui soolased on pisarad…
Kui ma ennist ütlesin, et ma rolliga „ei mängi“, siis siinkohal tuleb öelda, et ma publikuga „ei mängi“ – ma annan talle, mis mul anda on.“
Armastan vaadata telerit või lugeda. Ülima mõnuga loen Tammsaaret. Ja Vildet. Ning korduvalt. Meeldib Jaan Krossi looming. „Mustadel“ minutitel võtan kätte Ellen Niidu lastelaulud ja saan minutid jälle „valgeks“… Austan Maughami, Shaw`d, Galsworthyt. Naudingut pakub Ilja Ehrenburg – tedagi võtan ma ikka ja jälle kätte. Üle kõige armastan inglise kirjandust. Ma ei oska lugeda kriminaalromaani, küll loen ajaviiteks bestsellereid.“
„Viimane etendus…“
Kui avameelselt rääkida, siis eks me ela tundega, et s e d a etendust ei tulegi. Ka ei oska ma endale ette kujutada, kui raske on teatrist äraminek… Igatahes on mul vedanud, et ma varem ei ole pidanud ära minema.
Üks äramineku koht näitlejasaatuses on ajal, mil oled neiurollidest välja langenud ega suuda üle minna teise vanuseklassi. Ilmar Tammur lükkas mind noorena mängima vanu eitesid ja pahelisi naisi ning küllap seepärast ei tekkinudki minul mingeid ülemineku- ega äraminekuvalusid. Ja nii lähengi nüüd vastu oma esimesele tõelisele katsumusele. Loodan muidugi, et mu mõistus ei jäta mind ja ütleb, millal pean tegema oma viimase etenduse: kole on vaadata, kui teatri raudvarast saab teatri vanaraud!… Täna, mil mul on esimest päeva käes võimalus teha oma viimane etendus, ma seda siiski veel ei tee – tunnen end suurepäraselt!
Kui vaatan tulevikku, paistab mulle, et ma võiksin s e a l üht-teist korda saata. Ja milline naine ei armastaks tsiteerida ridu Shakespeare`i sonetist „Ei veena peegel mind, et olen vana…“!? See lootus pole rajatud isiklikule enesetundele ega vaatlusele, vaid ka tõsiasjale, et mind pandi just nüüdsama Tammsaare-lavastuses Krõõdaks. Ja-jaa, Krõõdaks! No siit võib järeldada ainult üht: ma ei näe antud juhul minust tublisti noorema, pealegi meessoost lavastaja silmis – vana välja!
Kui sel iga naise elus murranguliseks osutuda võival päeval vaadata tõsiselt, ilma lõõpimiseta oma elatud aastatele, siis lohutan end kolleegi ütlusega: võta näide loodusest – vana ja kuivanud puu, aga kui huvitav ta on! Et huvitavus ei kaoks, selle poole püüdlengi…“
Kui Ita Ever ise ei avaldanud erilist rahulolematust nn entsüklopeediarollide vähesuse üle, vaid leidis, et teda kui näitlejat mängitakse suuremaks, kui ta tegelikult on, siis publiku rahulolematus on ilmne – parafraseerides näitlejanna enda ütlust: Ever on suurem, kui tal seni on lastud mängida (seegi selgus raamatu jaoks materjali kogudes!).
Raamatus prevaleerib Ita Everi näitlejatee (oma grotesksusega!) ja pettuda võib see, kes ootab populaarse näitlejanna eraelu-grotesksuste kirjeldusi. Ent pidasin kinni varasemast kokkuleppest: või kas üldse saabki täie avameelsusega meenutada oma Waterloo`sid, meeleheitehetki, solvumisi, armastuse sünde ja surmi – kõike seda, mis kuulub meist igaühe ellu, sest elu, tsiteerides tundmatut, on ju nagu klaver: valgete ja mustade klahvidega.
Kui muuskast hingerahu ammutavat Everit ennast mõne muusikariistaga võrrelda, siis tõuseb kujutlusse seesama klaver oma valgete ja mustade klahvidega… Niimoodi, muidugi, iseloomustustesse ei kirjutata. Kuidas-ja-mida-õpetuse andis Ever ise, suunurgas naerukurd: „Terve maailm on horoskoobihulluses – heitke pilk sellele ja te näete, k e s ma olen.“
Heidame siis! Ja teadmises, et Ever pole inimene, kes tõsiselt võtab horoskoope – nagu mängukaartidelt ennustamisi ja neljapäevaseid ristteedel nõidumisigi.
Ta on keskmist kasvu, kõrge otsmikuga, ilusate silmadega ja sirgete sõrmedega – seda küll!
Ita Everi portree nagu tema looming ja loomesaatus on täis paradokse; vahel grotesksuse varjundigagi.
Ever on avatud ja kinnine.
Selline ta on – väike, kaunis, puhas, andekas, töökas, realistlik, tulpe jumaldav Ita Ever.
* * *
Aasta 2011.
Minu „Ita Ever” ilmus kakskümmend aastat tagasi – 1991. aastal, ja selle sündmustik lõppes aastaga 1986, mil raamatu nimitegelase vanuseks kirjutati 55. Seda on oluline märkida, sest nõukogudeaegse korra kohaselt muutus iga töötav naine pärast viiekümne viiendat eluaastat töötuks – pensionäriks. Ent kes näitlejaskonnast loobuks sellises eas lavatööst!
Kümme aastat hiljem – 2001. aastal, mil näitlejanna sai 70, küsiti minult, kas ma ei tahaks uut Everit kirjutada? Ma ei tahtnud.
2006. aastal, mil näitlejanna sai 75 – tahtsin. Ever ka. Kuid see tahtmine ei teostunud…
„Ita Everi” loomislugu
Ma ei mäleta kus ja miks me – Ita Ever ja mina – tutvusime.
Ajaliselt võis see toimuda 1970ndate algul. Ja küllap Tallinnas, Lomonossovi (nüüdse Gonsiori) ja Kreutzwaldi tänavas asuvas Eesti Raadio hoonetekompleksis, kus kunagi töötasin keskööprogrammi toimetajana, ja kus Ever – nagu kümned teisedki näitlejad – kunagi raadiomaja kahe korpuse vahel edasi-tagasi sagisid: kunagi olid raadioprogrammid sellised, mis ühtepuhku näitlejate osalemist nõudsid. Eriti märgatav oli näitlejate kohalolek igakuisel honoraripäeval nn uue maja (M. Lomonossovi 21) kassaruumis ja selle esises koridoris ning pärast seda – nagu ka pärast lindistamist – uue maja väikeses baaris või vana maja (Fr. R. Kreutzwaldi 14) kohvikus. Võib-olla me kohtusime rahasabas või kaasavaraga (konjakiga) kohvitassi taga segaseltskonnas ühislaua ümber, sest raadiomaja rahvarohkuse tõttu oli võimatu omaette lauda saada…
Ma ei mäleta, et meid oleks tutvustatud. Oli näitlejaid, kellega igasuguse põhjuseta – lihtsalt korduvnäod, viisakad inimesed viisakust nõudvas asutuses? – algas tavateretamine. Ilmselt oli nii avatud Everiga ja nii oli ka, näiteks, kinnise Heino Mandriga.
Igatahes ei olnud see töö, mis mind Everiga kokku viis – toimetajana ma Everit keskööprogrammis ei kasutanud; ta oli rohkem kirjandustoimetajate ja kuuldemängude režissööride meelispala. Küll avaldasin ühel letutškal (lendkoosolekul) pahameelt, et Everi klassiga näitlejat lörtsitakse reklaamijuppides, pidades silmas üht everihäälset tropsireklaami, kuid mõtlemata sellele, et neil juppidel oli ju raha taga – tollal olid teatrinäitlejatel nende tööd alahindavad püsipalgad ja seepärast võtsid nad iga soliidsuse piires toimuva kõrvalteenistuse rõõmuga vastu.
Mis puutub Everi ja minu kui autori töösuhtesse, siis – vist aastal 1984? – avaldasin režissöör Kaarel Toomile soovi, et ta kutsuks Everi lugema üht minu seatud järjejuttu – see oli Adolf Hitleri otsimise ja tuvastamise lugu 1945. aasta aprillis-mais. Minu jaoks algas see lugu 1983. aasta juunis, mil mind oli nõustunud oma Moskva korteris vastu võtma literaat Jelena Rževskaja, kes sõja lõpupäevil kuulus tõlgina Hitlerile sarnase surnukeha leidnute ja leitu isikut kindlaks tegema asunute väikesesse gruppi. Lugu muidugi ülipõnev – tänini! Tunnustatud eesti keele puhtuse eest hoolitsev režissöör Kaarel Toom kippus sageli ja seletamatutel põhjustel paatosliku esituslaadi poole ning sellest juhinduvalt Ever ka järjejutu ette kandis – mõtisklusena mõeldu muutus piinlikuks… Mul oli piiritult kahju, et ühe intelligentse ja sümpaatse daami raskusastmelt kujuteldamatu eluepisood sõjaväljal – teekond Moskvast Berliini, füüreri otsingud ja tema oletatava surnukeha leidmine – sai täiesti võltsi eetrilahenduse. Teisiti sõnastatuna: see kanti ette vales helistikus. Ja nõutud helistikku ei saanud muuta Ever kui ettekandja ja vaevalt, et saanuks ka mina – ma lihtsalt ei viibinud kohal, kuid arvan, et ka kohalviibides ei suutnuks ma murda auväärse režissööri kontseptsiooni. Selliseid paatoslikke etteasteid esines tollal teisigi, kuid minu praktikas mitte enam seonduvalt Everiga. Siinkohal peab ka rõhutama, et Eesti Raadio – tänu oma tollastele nutikatele juhtidele, oli asunud võltspaatoslikkusest taanduvale positsioonile.
… 1980ndate aastate esimene pool. Olin Everi-raamatu loomisega tegelnud üle kolme aasta. Põhitöö kõrvalt. Ja saamata kelleltki komandeerimisrahasid sõiduks Moskvasse Maria Knebeli ja Vilniusesse Grigori Kromanovi jutule. Aga ma olin katsumusteks valmis: minus oli kinnistunud soov teha Everist igakülgne raamat – näha-kuulda teda mitte ainult teatrilaval, vaid näha-kuulda teda ka kino- ja teleekraanil, eiramata raadiotöidki ja esitada kõike takistavat trotsivalt tema eraelulisigi seiku. Ent mulle hakkas üha enam ja enam näima, et Everit ehmatas minu kõikehaaravuse tahe, süvenemispüüdlus. Ilmselt oli ta tööprotsessi algul arvanud, et temagi raamat tuleb nagu teisedki Teatriteede-sarja raamatud – õhukesed (ca 100 lehekülge, sh pildid) ja ametlikud. Sellise raamatu kirjutamiseks oli mul Eesti Teatriühinguga leping, kuid töö käigus avanes mu ees selline materjalihulk, mis lausa nõudis väljumist ettenähtud piiridest ja ma mõistsin, et ainuõige on tervikpildi loomine. See tõi kaasa vajaduse veenda teatriühingus kirjastustegevusega seotud töötajaid Everist paksu raamatu väljaandmise otstarbekuses. Sellele vaatamata, et kino, tele ja raadio ei kuulunud teatriühingu kompetentsi, ei asunud nad vastuvõitlevale positsioonile ja see sunnib mind tänagi avaldama südamlikku tänu Reet Mikkelile (Talisoo, 1942), Helvi Einasele (1929–1999) ja Ants Päielile (1920–1982); toetuskäe ulatamise eest kuuluvad tänusõnad ka Olaf Gehrkele (1931–1985) – teatrikriitikule ja minu tollasele ülemusele Eesti Raadios. Kahjuks, siinne tänu ei jõua neist kolmeni…
Magnetofonilintide karpidelt on näha, et pikad jutuajamised Everi endaga toimusid 1983. aastal. Nüüd vanu pabereid sirvides, leidsin oma kirja koopia, mis saadetud Everile 1985. aasta aprillis: selgub, et põhilises osas oli käsikiri valmis ning jäi vaid oodata aastat 1986 – toda pöördelisust pakkuvat 55ndat sünnipäeva. Muidugi ma ei uskunud, et pärast seda pensionile minekut võimaldavat sünnipäeva lahkub Ever draamateatrist või üldse lavalt: ta oli füüsiliselt heas vormis, mäluhäiretest puutumatu, välimuselt võluv ning publik ei olnud hakanud temast väsima – seda võib juhtuda, kui näitleja on publiku ees kogu aeg ja igas kanalis. Tol 1985. aastal tegin käsikirjas üksikuid täpsustusi ja täiendusi, ka Everi soovidest lähtuvaid. Kuna olin asunud teise linna elama, toimus suhtlus kirja või telefoni teel – ärgem unustagem sedagi, et kaugekõned olid maksustatud. Ka on märgatav, et Ever on millestki häiritud ja ta vihjab kadedusele – teiste kadedusele, ja kõigest kumab läbi vaevumärgatav alaväärsustunne. Ma ei mäleta probleemi olemust ja vaevalt mäletab seda Ever isegi, kuid tema kirjast võib ühe põhjuse välja lugeda: sa ei ole tehtud inimene, kui sul ei ole maja, autot, suvilat jms asjastatud tasemetõendajat. Seda kõike Everil tõesti ei olnud – 55. eluaastani ja kuulsusesse jõudnuna võinuks aga midagigi olla, arvati…
Meie hakitud suhtluse üks pabertunnistaja tuletab meelde, et ka mina olin millestki häiritud ja käegalöömise meeleolus: ma teatan, et mais (1986) lõpetan selle tragikomöödia ja asun uude ellu, mis tähendab, et Everi-käsikiri jääks sahtlisse. Ja lõpetan uhkelt: „Autor on väga väsinud /—/ ja tunneb, et ta teeb inimkonnale midagi õudselt halba.” See õudselt halba oli viide minu kõigutamatule soovile luua Everist tõene tervikpilt – tõene muidugi sedavõrd, kuivõrd ajajärk seda võimaldas. Aga veel vaid mõned kohtumisvajadused Everiga Tallinnas kas ei teostunud või teostusid täpset kokkulepitud aega eimiskiks pidavalt ja seda minust olenematult – olin Tallinna kohale sõitnud, kohtumisruumi Eesti Raadios ja sinna sissepääsuloa muretsenud… Oma vanematekodust ja ajakirjanikuna esimesest töökohast (Pärnu Kommunist) oli minus kinnistunud kindel tegevuskord: kui pead midagi tegema, siis tee kohe – ära lükka homse varna, sest siis on mure kaelast ära ja sa võid rõõmuga asuda uue mure kallale. Tunnistan häbenematult, et Everi-käsikirjaga nii lünklikult pikaajaline tegelemine oli muutunud häirivaks ja pealegi olin juba ka haaratud mõttest kirjutada filmiraamat Eldar Rjazanovist.
Mul ei ole alles märkmeid ega kirju, kuidas Everi-raamatuga edasi läks, aga ta läks. Käsikiri jõudis teatriühingusse – lepingus fikseeritud tähtaega eiravalt, ja ma usun, et see tõsiasi ei vaimustanud neid. Kõigi käsikirjade ilmumise või ilmumata jäämise üle pidid otsustama kaks retsensenti – ei olnud nii, et avaldad mida tahad ja ise valid meelepärase kirjastuse! Retsensentideks nimetati kaks tollast ässa: Karin Kask (1919–1998), kes oli Eestis ainus doktorikraadiga teatriteadlane ja kel õnnestus juba 1962. aastal luua väike teatriuurimiskeskus Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudis, ja Lilian Vellerand (1920). Nende teatrialased teadmised ja nõudlikkus, eriti suusõnaline suhtlus Karin Kasega minu Pärnu-kodus, laiendas arusaamisi näitekunstist, lihvis oma nägemuste tõestamisoskust ja oli omamoodi inspiratsiooniallikaks.
Karin Kase arvamus Helle Tamme monograafiast „Ita Ever”:
„Meie teatriajaloolaste nappide koosseisude juures on paratamatu, et teatriinimeste arenguloolised/ülevaatlikud monograafiad on jäänud paljudel puhkudel kirjutamata, või õigemini – ootavad veel kirjutamist. On olnud ka neid kordi, kus kirjutajaid/loomeeritlejaid on tulnud lisaks teatriajaloolastele kirjandusteadlaste poolelt. Ajakirjanikuna elu ja ilmaga palju kokku puutunud Helle Tammelt oleme saanud monograafiad kahe eesti tantsija („Inge Põder”, „Ülle Ulla”) loomingust.
Nüüd on lisandunud „Ita Everi” monograafia. Mahukas, rohkem kui mitmeteistkümne autoripoognaline uurimus, milles on kaasa haaratud Ita Everi kõik kunstnikukandid – teater, kino, TV, raadio. See omakorda on nõudnud autorilt rohke materjali töötlust, niihästi I. Everi loomingut peegeldava trükisõna kui ka helilintides, filmides, videosalvestustes, fonoteekides säilinud materjalide eritlemist, süstematiseerimist. Seda on tehtud hoolikalt ja arvan ka, et ammendavalt. Töö on nõudnud uurijalt aastaid. Ta pole selle kohevalmimisega kiirustanud.
Ja nii on saanud iseendast omalaadne raamat, millesse on haaratud Everi kõik loomekandid. Tervikportree, võiks öelda. See annab hoopiski uue vaatenurga. Ja oluline on seegi, et siin antakse mõista tolle nii ahvatleva teatriloomingu pikkade tööpäevade tõde. Võid jõuda ka küsimuseni: millal on näitleja lõõgastusaeg? I. Everi monograafias leidub õpetlikku kõigile neile noortele, kes ihates lavale ei mõista selle raske töö päriskaalu ja pärishinda.
Kõik nimetatud loomekandid kuuluvad Everi-fenomeni terviklikku minasse. (See muidugi ei välista minu isiklikku hoiakut, et arvan: I. Everi näitlejatalent ehk polegi leidnud toda täiskaalulist rakendamist, mida oleks soovinud!)
Need, kes on Ita Everi näitlejaande austajad (arvan ka enese nende hulka!), on pidanud tema pärismaaks ikkagi draamaetendusi. Esinemised raadios, televisioonis ja filmis on mulle tundunud olulistena tolle millegi kõige olulisema – lava ja saali kontaktides sündiva eheda kunstiime kõrval.
Helle Tamme raamatus „Ita Ever” on eksponeeritud näitlejanna teatritööd/teatrilugu (või ka teatrile kuulunud elulugu) viies vaatuses. Tähelepanu suunatakse sellele, et on tegemist teatrile elanud inimesega.
Tiitelpealkirjale „Ita Ever” järgnev „Inimese elu” (tragikomöödia viies vaatuses) kui ka loomingueritluse kulg läbi viie arenguetapi („Ekspositsioon 1931–1953”, „Dispositsioon 1953–1970”, „Kulminatsioon 1971–1973”, „Pööre 1974–1981” ja „Konklusioon 1982–1986”) – sellist jaotust võib õigustatuks pidada. Taoline rõhutatult teaterlik lähenemine on mõeldav ja küllap ka kooskõlas autori nimmeteatraliseeritud käsitluslaadiga. H. Tamm annab sellega ka tunda, et tõsiteaduslikule eritlusele monograafia ei pretendeeri ja et lugejaga räägitakse nimme publitsistlikus laadis. Omalt poolt lisan – seda ei tule alahinnata, vaid pidada väärtuseks omaette.
Küll aga seaksin küsimuse: kas vastab kirjasõnas loodud portree Everile-kunstnikule, keda tunneme lavalt, kinolinalt, estraadilt, raadiost?
Siit tahangi alustada arvamuseavaldamist H. Tamme uurimusele.
H. Tamm tunnetab hästi aega ja iseloomustab/elustab seda mitmesuguste ajamärkide varal (tuntud meistrite arvamused ajavaimu iseloomustamisel, Tallinna linnapildi meenutamine hästiteada hoonete, mälestusmärkide varal jmt). Elupildi ja sündmuste konkreetsus loob ajastuõhustiku, milles muutub elavaks näitlejaportree. See on oluline. Sama võtet jätkab/kasutab H. Tamm ka järgnevate peatükkide sissejuhatamiseks.
Võib ka nii öelda: H. Tamm tunnetab teatrist kirjutajana oma tugevaid ning ebakindlamaid külgi. Ajakirjanikuna on ta eneses kindel ajastu kujutamisel, aruka inimesena teab ta aga ka seda, mil määral ta on suuteline kompetentseid/professionaalseid rollianalüüse andma. Arvan, et see on olnud eelduseks näitlejaloomingut omalaadselt peegeldavale, ka žurnalisti vaatenurka nimmerakendavale raamatule.
H. Tamm pole endas maha surunud ajakirjanikku ja on esitanud Everi-käsitluse nimme läbi omapoolse prisma nähtuna. Kuid – ja see on üpris oluline – teatrialastes hinnangutes pöördub ta järjepidevalt teatrikriitikute poole. Selles võib näha ka teatud määral dokumentaalsuse taotlust. Siit ei tuleks järeldada, nagu väldiks H. Tamm omapoolseid seisukohti. Seda ei ütleks. Pigem tunnetad lugedes, et H. Tamm kasutab ära teatrikriitikute hinnanguid ning loome-iseloomustusi selleks, et nende kaudu iseenda vaatenurka ja mõistmiste kanti edasi anda.
I. Everi loomingu hindamisel/eritlemisel kasutab autor rohkem kui kolmekümne teatritundja (olgu kriitik, lavastaja või muul kombel teatriga seotu) arvamisi. Võimalik, et see omaaegsete kirjutajate hinnangute tsiteerimine tükib paiguti midagi vaesestama (kõnepruuk, mõtlemistase, hinnangutekriteeriumid – eks erinevus on ikkagi olemas viiekümnendate ja seitsmekümnendate aastate eritluslaadide vahel!), kuid samas tunnetad tolles tookordses ja teistmoodi eneseväljendamise aega, millal just niiviisi kirjutati (ja ka mõeldi). Sellest teatrisõna tolleaegsusest õhkuks nagu tookordsele ajavaimule vastavat. Ehk võiks seda nimetada dokumentaalsuse-hõnguks!
H. Tamme uurimuse väärtuslikuks küljeks on I. Everi näitlejaloomingu mitmelaadsuse jälgimine. Kui teatrialased uurimused asetavad tihtipeale põhirõhu näitleja loomingule teatris, jättes hoopis kõrvale esinemised filmis (või tehes seda ikkagi üksikutel puhkudel ning teatrirollidega seostavalt), siis H. Tamm käsitleb Everi-monograafias näitlejatari tegevust kõigis neljas loomekanalis – teatris, filmis, televisioonis ja raadios. See on mahukas töö juba oma faktide-materjalide hulgalt. H. Tamm valgustab tänapäevast näitlejaloomingut tänapäevases mitmekülgsuses/žanrirohkuses. Ta kasutab seejuures rohkesti kolleegide-teatriinimeste arvamisi ja mälestusi/meenutusi koostööst I. Everiga. Dokumentaalsuse silmas pidamine on autorile oluline. Ja uurimusele lisab see kaalu. Seda enam, et ehk aastate pärast ei saa enam kõiki nüüdesitatud fakte kätte. Mälestused kaovad unustusse, kui neid õigel ajal ei koguta.
Uurimusse mahuvad arvukad intervjuud I. Everi kolleegidega… /—/ Kõnelus A. Tšehhovi „Ivanovi” lavastaja M. Knebeliga on muidugi vestluste-rariteet, mis on meie teatrielu iseloomustamisel väärtuseks omaette.
Uurimuse teljeks on autori vestlused Ita Everiga. Nad moodustavad läbiva telje kogu raamatule. (Neid oleks võinud rohkemgi olla!) I. Everi enesehinnangud, suhtumised rollidesse, mängupõhimõtete täpsustamine – kõik see on huvitav, ainulaadselt Everi tööd selgitav, sügavuti mõistmisele suunav. Kui ka öeldakse, et näitleja mängus on olemas kõik (tuleb vaid osata seda mängust välja lugeda!), siis ikkagi on tohutult huvitav kriitikule ennekõike, kuid arvan ka, et lugejale, kirjatekstist kinnitust saada, et näitleja mängus kätkev sõnum jõudis pärale – et olid siiski ühel lainel loojaga/näitlejaga.
Hindaksin uurimuse tugevaks küljeks hoolikalt kasutatud/kogutud fakte, minevikuteatri õhustiku loomist. Kui autorile soovitusi anda tööle pärispunkti panemise eel, siis ehk seda, et veelkord üle vaadata tsiteeritud tekste, eriti varasematest perioodidest (1955–1970). Ei vaidle vastu autori põhimõttele rakendada dokumentaalsuse printsiipi hinnangute/analüüside esitamisel, kuid mõningatel juhtudel eelistaksin tsiteeritud teksti tihendamist ja lugejale kõnekamaks redigeerimist. Retsensioonide mahukad tsiteeringud lõhuvad monograafia rütmi (eriti varema loomeperioodi iseloomustamisel) ja hägustavad arengulist üldpilti. Mõningatel puhkudel (eriti aga ajakaugemaid tegevuslõike silmas pidades) võiks endale lubada tsiteeritava teksti ladusamaks sõnastamist (seejuures ikkagi algallikale viidates!). Kuid see ei tohiks kahjustada töö üldstruktuuri, s.t. dokumentaalsuse nimmetaotlemist.
Kokkuvõttes arvan, et Everi-hädast on saanud ehk vooruski. Oleme ju ikka kurtnud selle üle, et I. Everil pole teatris vedanud, et talle pole osaks saanud mastaapseid rolle (mängimata lady Macbeth kummitab senini!). I. Everi, meie vaieldamatult suureandelise näitlejatari teatritee pole olnud ühest suurrollist teise liikumine. Kuid selle eest on meil omalaadse lavasaatusega, mitmekülgne/paljutahuline näitleja, kes on olnud võrdselt väljapaistev (!) kõikides teatri/näitemängu liikides. Kas see ehk pole meie tänapäeva näitleja, kelle etaloniks on kujunenud I. Ever?
Kas ei oleks aeg hakata ka teiste näitlejate puhul jälgima nende tervikloomingut – eriti tänase ajastu näitlejate (kellel on üpris mitmeid mängutahke) portree loomisel? See küsimus on püsti pandud. Sellest ei saa edaspidi mööda vaadata.”
Lilian Velleranna arvamus Helle Tamme monograafiast „Ita Ever”:
„Helle Tamme raamatut on huvitav lugeda. Andeka ajakirjanikuna teab ta täpselt, kuidas vältida monotoonsust, tuua vaheldust ainesse ja rütmi. Autoritekstis võib kohata barokseid paisutusi, mis igale maitsele päris vastuvõetavad ei ole, aga nendega harjub lugemisel. Nii et konkreetseid ettepanekuid stiili kohendamiseks on väga raske teha. Oma põhilaadilt on ju teos publitsistlik: autor on löögivalmis, vahel isegi liiga, nii et hakkab mõjuma domineerivalt Everi enda tekstiga võrreldes.
Raamat on valgustuslik. Selles on ülikülluses ajaloolisi, kunsti- ja kultuuriloolisi kõrvalepõikeid, mis ei pretendeeri süvenemisele, aga mis laiale lugejale annavad vajalikke algteadmisi või tuletavad neid meelde. Mõnikord ju tekib küsimus, kas seda kõike nii palju tingimata vaja on, aga osutada sellele, kust kärpida, ka ei oska. See raamat on professionaalse käega korralikuks tervikuks kujundatud.
Raamatule on iseloomulik ütlemise julgus ja intrigeerivus. Hämming võib kasvada nii meeldivaks rahuloluks kui – vahel ka – küsitavuseks.
Raamatu hindamatu külg on kõnelused Ita Everi enda, tema kolleegide jt. See on ülihuvitav ja mitmekülgne materjal, mille pärast üksi juba tuleb see raamat trükkida. Siin on palju seni avaldamata sõnavõtte, mis on vormistatud heas keeles ja sisutihedalt. M. Knebeli, G. Kromanovi, I. Tammuri, E. Haggi ja teiste mõtteavaldused Ita Everist kuuluvad mälestustežanri tipptasemesse.
Leidlikult, hea haakuvusega on kasutatud Ita Everi enda kõnelusi. Need annavad sageli karge puändi kriitika delikaatsetele, vahel isegi ülidelikaatsetele arutlustele ja hinnangutele. Everi karakter ei avaldu mitte ainult tema enda tekstis, vaid vahel isegi rohkem veel selle õnnestunud autorimontaažis.
/—/ (Siinkohal võtab retsensent vaatluse alla Panso-ajastu, Helene Siimiskeri seisukohad.)
Kuuldemängude, filmide ja teletööde käsitlus on eriti väärtuslik materjalikogu. Kuid siin kipub kuiva faktistiku ja Everiga vähe seotud arutluste maht ületama suuremat huvi pakkuvat analüüsi. Jälle – ei taha midagi maha võtta, pigem juurde panna. Loetavuse mõttes päästavad selle osa intervjuud. Ja pole muidugi autori süü, et nende andjad ei saa võistelda Knebeli, Panso või Šapiroga sõnaseadmise andelt. Hea professionaalina oskab autor lõppkokkuvõttes sellegi osa dünaamiliseks kujundada.
/—/ (Siinkohal esitab retsensent omapoolseid ettepanekuid, milledest autor muidugi vuhisedes mööda ei läinud.)
Veelkord: mis puutub raamatu loetavusse ja eeldatavasse populaarsusesse, siis selles ei saa olla mingit kahtlust. Teatriajaloolasele aga on temas palju hindamatut. On see ka esimene nii mahukas monograafia draamanäitlejast.”
*
Niisiis, kaks ässarvustajat oli oma jaa-sõna öelnud.
1987. aasta juulis teatas kirjastus „Eesti Raamat”, et neile on laekunud teatriühingust „Ita Ever” ja nad on selle pannud 1989. aasta ilmumisplaani, „… kuid on üks aga – nimelt on käsikiri oma praegusel kujul meie võimalusi arvestades liiga mahukas. Maksimum, mida saame lubada, on 20 autoripoognat ning seegi koos fotodega.”
Seega: tähtis ei olnud sisu – Everi kogulooming, vaid raamatu lehekülgede arv. Vastu vaielda oli mõttetu, sest kõigile oli teada Eesti NSVs pidevalt kummitav paberipuudus ja olemasoleva halb kvaliteet, mida tõestab ka minu 1991. aastal ilmunud „Ita Ever”. Hakkasime arvestama autoripoognate arvu, et saada täpselt teada, kui palju on vaja käsikirja lühendada. Autoripoogna mahuks loeti 40 000 täheruumi ja see andis minu käsikirja suuruseks 16,6 – seega mahtus lubatud 20 autoripoogna sisse! Minu palve peale ei teatanud kirjastuse kultuurikirjanduse toimetuse uus juhataja oma arvestuse alusarve, st autoripoogna mahtu, vaid hoopis raamatu formaadi, mis lubas järeldada, et ta oli selleks tööks veel väga noor… Ja kui ma oma seisukoha välja ütlesin, sain vastuseks: pretensioonidega soovitan pöörduda teatriühingusse. Kirjutasin vastu: „Taevake, minul ei ole ju mingeid pretensioone olnud! Pretensioonid on Teie omad ja sellest ka see kirjavahetus, milles ainsaks minupoolseks küsimuseks (NB! mitte pretensiooniks) on teada saada, millises mahus tuleb käsikiri lühendada!” Saamata jäänud vastusele vaatamata, hakkasin alla andma – soov kõik lõpetada sel Eestimaale nii eluliselt olulisel, keeruliseks ja etteaimamatuks kujunenud etapil, läksin käsikirjale kääridega kallale ja nii muutuski see kohutavalt kokkulükatuks.
Möödus paar aastat… 1989. aasta kevadest on mul alles kirjavahetus toimetajaga, kes ka minu eelmisi raamatuid („Ülle Ulla” ja „Inge Põder”) toimetas ja seega tundis minu tahtmisi ja mina tundsin tema omi. Arutleme üksikute pisiasjade ja fotode asetuse üle. Enne mind tavatseti fotod asetada kimbuna ja suvalisse kohta; mina soovisin fotode asetamist teksti, nähes fotot kui teksti täiendavat, edasijutustavat osa. Selle ma saavutasin, kuid paljuski ei olnud autori sõna seaduseks ja tehti suvalisi muudatusi. Oma ja mitte lühikese aja võttis tööprotsess trükikojas…
Mõistagi, et minu närvid olid läbi – milline aastatepikkuseks kujunenud loomeprotsess! Läbi olid ka nimitegelase närvid – tema ju oli lootnud, et Tamm teeb selle raamatu ära nii-mis-niuhti. See oli lootus kirjastamistegevuse finesse tundmata ja suutmatus lähitulevikku ennustada.
Ita Everist raamatukirjutamise idee jõudis minuni 1981. aastal ja raamat ilmus kümme aastat hiljem – 1991.
Ma ei saanud kohe 1981. aastal Everiga tööle hakata, sest just olin asunud tegelema Vija Artmanega, kelle raamat ilmus 1984. aastal. Tajusin, et tollases teatriteadlaste ja arvukate kriitikute hulgas tekitas minu ilmumine nende tegevusmaile mõningast üllatust – ajakirjanik asub kirjutama teatriraamatut ja pealegi veel Everist! Ma ei hakanud minus kahtlejaile meelde tuletama, et olin juba kahe lavainimese („Ülle Ulla” ja „Inge Põder”) raamatu autor ega hakanud ka teatriühingut ründama „Ita Everi” lepingu kiireks sõlmimiseks – vaatasin, kuidas asjad kulgevad. Ja oh üllatust, mängu astus Karin Kask. Viibides suvel Pärnus üheaegselt draamateatri etendustega, kus mängis ka Ever, kutsus ta meid Pärnu teatri kohvikusse. Kask istus keskel ja pöördudes Everi poole, küsis tõsiilmselt, kas tema, Ita Ever, tahab, et Helle Tamm kirjutab temast raamatu? Ever vastas nagu viibiks ta laulatusel: jaa. Ja siis küsis Kask minult, kas mina tahan kirjutada raamatut Ita Everist? Kuulsin end hädiselt ütlevat jaa – andsin endale sel hetkel selgelt aru, mida see jaa tähendab: meeletut tööd ja sellist tööd, mida pärast tsenseerimist ja retsenseerimist lubatakse raamatuna ilmuda; sellist tööd, mis meeldiks Everile ja tema lähikondlastele, teatrikriitikutele ja keskkomiteele – kuigi Ever ei kuulunud NLKPsse… Jaa-sõna põhines tõsiasjal, et olin Everi näitlejatöid näinud juba veerandsada aastat – aastast 1956, ja hiljem oli mind õpetatud (eelkõige Enn Toona) näitlejatööd jälgima-mõistma. Ent ma olin ka teadlik Everi karakteri mõningatest eripäradest, mis põhiliselt seisnes meeleolude põhjendamatus muutumises. Täna kõigele sellele tagasi mõeldes, pean Everi-loos kõige olulisemaks Karin Kaske, kes minusse uskus ja teatriühinguga lepingusõlmimise käima lükkas.
… Aasta 2005. Ita Everil lähenes 75. sünnipäev. Pärast minu 1991. aastal ilmunud raamatut ei olnud Everist kogu tema senist pikka näitlejateed analüüsivat ülevaadet ilmunud. Tunnistan: olin üllatunud ja eelkõige sellepärast, et minu raamatust oleks tsiteerida või ka oskuslikult maha viksida üsna palju – baasmaterjal oli ju selle raamatu näol olemas. Küsisin Everi käest, kas tõesti keegi pole seda tahtnud teha? Olevat, kuid tema neid ei tahtvat… Ever oli muutunud kidakeelseks ja keeldunud ka intervjuudest – uue generatsiooni ajakirjanike hulgas oli leidunud neid, kes ta hinge põhjani välja vihastasid. Me mõlemad leidsime, et ilmunud raamatu lõppaasta 1986 oleks poolik pilt Everi näitlejaelust. Palusin Everil mõelda ka võimalusele, et mina kirjutan oma raamatule teise osa juurde. Kui Everile helistasin, siis vastas ta kohe: „Ma arvan küll, et teeme selle raamatu ära. Kohtume pärast juubelit – „Vana daami visiidi” filmimine, sponsorite otsimine, juubelietendus…” Ja lõime käed, et kohtume pärast aprillisündmusi – Everi juubeliüritusi. Mais kohtusime… Enne seda oli Ever soostunud jutusaatega Eesti Televisioonis, kus, võttes ohjad enda kätte, muutis kahekõne oma soolonumbriks. Ja efektseks – see voolavalt ja soojalt esitatud, meeste-teemaga vürtsitatud ning huumoriga kaunistatud jutusoolo lisas värve temast seni teadaolevasse. Ometi tekkis küsimus, miks ta, kes ta oli ära öelnud paberväljaannetele, valis enese avamiskohaks ETV? Nii ta mulle vastas: “Televisooon abistas „Vana daami visiidi” tegemisel ja mul ei sobinud Gerda Kordemetsale ära öelda sellest intervjuust…”
Lõpp hea, kõik hea.
Mis sai edasi meie kokkuleppest koguteos kirjutada?
Sellise küsimuse esitas mulle ka minu ekskolleeg Pärnu Postimehest, kui avaldati lugu seoses 2007. aasta novembris ilmunud raamatuga Eldar Rjazano-vist. Olgu see intervjuu siinkohal ära toodud…
Intervjuu (küsitleja Iira Igasta) „Pisut läbikirjutatud teemast” avaldati Pärnu Posti-mehes 13. novembril 2007. Ja algas see nii:
Möödunud aastal ilmus Margit Kilumetsa raamat Ita Everist, kellest Helle Tamm kirjutas monograafia 1991. aastal. Kuna toimetusele on teada, et endine kolleegki kavatses Everi-raamatut jätkata, palusime Tammel sellel teemal mõnele küsimusele vastata.
Sinu Everi-monograafia lõppes aastaga 1986. Miks sa ei ole edasi kirjutanud?
Tunnistan täiesti häbitult, et mulle ei paku erilist huvi juba kord läbikirjutatud teema või inimese juurde tagasi tulla. Meeldib loomisprotsess – avastuste, üllatuste, lõpetatusega. Selle isiku puhul seda enam olla ei saaks – ta on mulle, nagu öeldakse, kui läbiloetud raamat. Võib-olla sellepärast olen olnud nii loid raamatut täiendama.
Aga ometigi olid valmis „läbiloetud raamatu” juurde tagasi pöörduma, kui Kilumets poleks vahele tulnud.
Möödunud aasta kevadel me – Ever ja mina – võtsime siiski nõuks kohtuda, et lindistada tema elu need kaks hilisemat aastakümmet, mis minu raamatus ei ole kajastatud, kusjuures mingit uue raamatu ilmumise tähtaega meil jutuks ei olnud.
Ühel järjekordsel kohtumispäeval ütles Ever, et temast tahetakse teha raamatut naiste-ajakirja mingisse sarja ja väga ruttu – kavandatud ilmumiseni oli siis vist viis-kuus kuud. Mõistagi, et midagi analüüsivat-sünteesivat on selle ajaga raske – kui mitte võimatu! – luua.
Ja nii palju, kui mina jutust aru sain, pidigi see tulema kui kiirteos või nagu tänapäeval kiireid toiminguid nimetatakse – kähkukas. Meie ajasime oma juttu edasi ja mul on lindis kõik, mida vajalikuks olen pidanud, ja ka seda, mida vajalikuks pole pidanud, näiteks Everi sügavalt isiklikud eluseigad ja -mõtted.
Nii vähe siis minu kokkupuuteist selle raamatuga, mis Everist 2006. aastal ilmus. Muud mul öelda ei olegi. Ja miski mind ka ei kummastanud. Ma ju tean – nii ütleb minu Everi-raamatus Grigori Kromanov teda iseloomustades –, et Ita ei valitse situatsiooni, vaid situatsioon valitseb teda. Sellega peab arvestama.
Oled Everi loomingulist tegevust nii pikalt kaardistanud, et võiksid niisama mahuka teose nagu Rjazanovist välja anda. Ehk annadki?
Tunnen Everit üle kolmekümne aasta – isiklikult. Näitlejana tean teda aastat viiskümmend, olen näinud teda draamateatri laval alates 1957. aastast. Olen lindistanud temaga koos töötanute jutte – Maria Knebel, Grigori Kromanov, Ilmar Tammur, Linda Rummo … Ja lõppude lõpuks, minu tutvuskonna nn heas ringis olid Karin Kask, Olaf Gehrke ja Enn Toona, kes mind näitekunstialaselt harisid.
Nii et selles osas, milline on Everi karakter ja näitlejavõimekus, mul tõesti enam midagi avastada ei ole.
Olen kindel, et sellist lindimaterjali, nagu on minul, kellelgi teisel ei ole. Sellepärast oleks muidugi rumal ja kurb, kui nii mahukas materjal jääks kasutamata. Mida hakkan sellega tegema ja millal? Ma ei tea, ehkki Everiga on sellest juttu olnud ja arutlus minu peas on käinud kahe tähtaja ümber. Nendest ma praegu ei pajata. Eks näis.
Kui tervis lubab, tuleks teiste teemade ja persoonidega tegelda – on endal ideid ja on ka pakkumisi. Ent on veel üks asjaolu – olen eas, kus viitsimatus on vabandatav.
Tuleme veel, nagu mainisid, „kähkuka” juurde tagasi. Ma saan aru, et pealiskaudsus solvab sind.
Mis puutub selliste „kähkukate” ilmumisse, siis see on tänapäeva tavanähtus. Vaadake maailmas ringi – tuntud inimestest kirjutatakse alati rohkem kui üks raamat. Ja kirjutaja ei pea sugugi olema nii-öelda professionaal portreteeritava alal. Piisab ühestki teadaolevast tahust.
Alles hiljuti lugesin, et nobelist Günter Grassist kirjutas raamatu tema majapidajanna. Või printsess Diana – kas mitte toapoisski ei ilmutanud raamatut? Igaüks võib kirjutada.
Tulemuse osas on muidugi kaks tegurit kõige kohutavamad: kui portreteerija on portreteeritavasse armunud või asub portreteerima soovist tuntud inimese nime abil endale nime teha.
Ja veel tahan öelda: elulooraamatu kirjutamine on pöörane töö – tähendab, sellise süvaraamatu kirjutamine, nagu õigeks pean. Ma ei suhtu eales portreteeritavasse linnulennuliselt ja seda võin ausalt, kätt südamele pannes, kinnitada. Polegi vaja kätt südamele panna – loodan, et need, kes minu kuut inimese-raamatut on lugenud, soostuvad väitega, et ükski neist pole lihtsalt „kiirlend üle inimese”.
Kilumetsa raamatust tehti mitu lisatrükki, järelikult lugejaid jätkus. Millegipärast arvan, et sinu ja tema raamatu lugejaskond sajaprotsendiliselt ei kattu. Keda soovid oma inimese-raamatute lugejaks?
On ju seletamatagi selge, et lugeja saab olla just selline, nagu on kirjutaja – ei kõrgemal ega madalamal vaimsel ja hingelisel tasandil. Minu lugeja võib istuda riigikogus või prügimäel – see pole üldse tähtis. Tähtis on, et ta on minu mõtte- ja hingetasandi inimene. Ja kõik.
Ja mida meie – Ever ja mina – 2006. aasta mais ja juunis rääkisime on selles käsikirjas. Rääkisime lindile viimase kahekümne aasta rollidest, saatuse paitustest ja löökidest; rääkisime sellest, millest noil kaugetel 80ndail oli võimalik rääkida, ent mitte avaldada. Vaatamata viimati väidetule, otsustasin nn esimest raamatut mitte täiendada, ümberkirjutada – kõik, mis avardanuks seda väljaannet, on kirjas nn teises raamatus. Sest see, mis esimeses raamatus avaldatud, ei vajanud mingeid muutmisi: kõik oli seal omal kohal, ajastut iseloomustav kõiges – öeldus ja ütlemata jätmises. Ma ei reetnud oma kõigutamatut seisukohta: minevikku ei tohi kaasajastada – olevikule suupärase(ma)ks teha, isegi mitte õigekeelsuse muutunud reeglite pärast.
Aasta 2011. Kõik on lõppenud – I ja II raamat (käsikirjana) üheskoos pealkirja all „Ita Ever, näitleja” jääb avaldamata.
Aga neli aastakümmet meie tutvumise algusest ja kolm aastakümmet raamatuidee sünnist oli minu ajakirjanikuelus kahtlematult üks õpetlikumaid episoode – kõiges. Eraldi rõhutatuna: pöördeliste aegade keerises. Ja tunnistan, et on üpris põnev jälgida sellise inimese karakterimängu, kes on näitleja… Ita Ever on näitleja. Kõiges.
*
Ah-jaa, vastamata on küsimusele, millest see raamatuloomine – Ita Everi monograafia – siiski alguse sai? Ühest kirjast – Ita Everi kirjast mulle tol kaugel 1981. aastal…
